Puhkepäev. Kadunud aega otsimas

31. jaanuar 2014, 00:00

Nõukogudeaegset kotlet-garniir-salatit ma taga ei nuta, aga päris nostalgiavabaks ennast ka ei tunnista – aeg-ajalt kohe kisub mõnd vana aja hõngu kandvat söögikohta külastama. Üks neist oli hiljuti Crystal.

Hääbuvad taime- ja loomaliigid kantakse punasesse raamatusse ja nende jaoks luuakse looduskaitsealasid. Elule aidatakse ka hääbuvaid toidutraditsioone – toiduajakirjanikud külastavad maakolka vanamemmesid, kellel vana aja toidud mitte ainult meeles, vaid ka pliidil podisemas. Retseptid pannakse kirja ja slow food’i entusiastid ülistavad üksmeelselt nende maitset.

Nostalgia taldrikul. Mina avastasin Lasnamäelt kõrgete majade vahele surutud väikese restoran-muistise, kus kõik on peaaegu nii nagu kaks-kolmkümmend aastat tagasi.

Menüü ulatus Vahemere äärest Jaapanini, kuid porgandi- ja kapsasalat koos kahe tomativiiluga täiendasid absoluutselt ühtmoodi kõiki roogasid, sõltumata nende maitsest ja päritolust. Eriti päritolust – väikese Crystali menüüs oli lisaks Jaapani, Itaalia, Prantsuse ja Kreeka roogadele Vene, Kesk-Aasia, Korea roogasid. Kõige rohkem oli Koread ja Jaapanit. Kõledavõitu ümbrus ja tühi saal ei julgustanud sushi’t proovima, nii jäime Korea, minu vana lemmiku juurde.

Alles eelmisel aastal olin  – taas Lasnamäel – avastanud ühe tubli vana kooli Vene – Kesk-Aasia – Korea söögikoha tõeliselt maitsvate roogade ja sõbraliku teenindusega, sealjuures kesklinnaga võrreldes olematute hindadega. Selliste leidude nimel olen aeg-ajalt valmis kulinaarseid riske võtma. Seekord oli Koread aga taldrikul vähe, seda nii maitsete kui ka komponentide poolest. Küll aga mõjus üllatavalt roogade kompositsioon – kes muu kui tõelise vana-nõukogude toidukultuuri esindaja oskaks ühele taldrikule paigutada koreapäraselt praetud merikapsa ja päevalilleõlise kapsasalati?

Reis kulinaaria ajalukku. Sama salatilisand oli ka Korea moodi sealiha juures. Sealiha, köögiviljad, idamaised vürtsained, ütles roa kohta menüü. Tegelikult esindasid köögivilja paar paprika­ribakest, nii et sinna sobisid porgandi- ja kapsasalat hästi. Riisi ehk “garniiri” oleks pidanud eraldi juurde tellima, seda ma aga ei taibanud ja ka ettekandja ei juhatanud, takistajaks tõenäoselt keeleprobleem.

Kolmas kord ilmus kapsa- ja porgandisalat koos suurte pelmeenide, mantõdega. Pean tunnistama, et esimestest mantõdest alates, mis ma tõenäoselt kunagi Nõukogudemaa avarustes maitsta sain, kuulub neile minu lugupidamine (tunnen tegelikult nõrkust kõikide pelmeeni­laadsete toodete vastu). Seekordne maitsestus oleks võinud olla julgem ja ka mahlakusele oleks taina all veel ruumi jätkunud, aga tulemus oli aus ja koos hapukoore-majoneesikastmega oli see kolmeeuroline portsjon igat eurot kuhjaga väärt.

Lõuna lõpetasime meekoogiga. Meemaitset küll polnud tunda, aga magus ta oli ja koos teega täitsa mõnus. Vaevalt ma mantõde pärast teist korda Crystali hakkan minema, küll aga soovitan seda kohta kõigile, kes kulinaaria ajaloo vastu huvi tunnevad, kuid endal paari aastakümne taha ulatuvaid mälestusi ei ole.

 

Maitseelamus

  • Crystal

Aadress: Kärberi 34a, Tallinn
Telefon: 676 6007
Avatud: T–N 12–21, R–L 12–24, P 12–21

Hinnang: 15
toit 6 
teenindus 5 
interjöör 4 

põhiroogade hinnad: 3–6,50 eurot

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. January 2014, 16:21
Otsi:

Ava täpsem otsing