Aasta sisekoolitajaks esinemishirmust hoolimata

Erikso õpib Tallinna Majanduskoolis keskkonna- ja kvaliteedijuhtimist. Ta ütleb, et koolitajaks ta küll õppinud pole, aga võibki öelda, et koolitajaks ehk hoopis sünnitakse.

Erikso räägib, et see on ehk imelik, aga tegelikult on ta terve elu teiste ees esinemist kartnud. "Nii palju kui ma mäletan, olen samas seda teinud, osalenud näidendites ja teinud ettekandeid, olnud õhtujuht ja nii edasi, kuigi iga kord on päris raske olnud," lisab ta.

Aasta sisekoolitaja tiitli saanu ütleb, et hoolimata esinemishirmust astub ta inimeste ette, sest see on tema jaoks eneseületus. "Saan ehk heas mõttes kaifi. See võib olla adrenaliin, mis kutsub seda tegema, nagu langevarjuhüpete puhul, kui algul kardad, siis hiljem on ikkagi hea olla. Võib-olla see on sama sama efekt, lihtsalt teises mastaabis," ütleb ta. Erikso lisab, et kunagi pole olnud nii, et peale esinemist oleks olnud halb tunne. "Juba algklasside näidendis osalemistega kaasnes hea tunne. Tean, et algul on raske ja liblikad kõhus ja mõnikord lausa nii närvis, et paha olla, aga pärast on mõnus tunne kui inimesed tulevad õnnitlema või saad tagasiside lehelt lugeda, et lektor oli super, võib-olla see on see, mis kutsub seda uuesti tegema."

Erikso põhitööks on tööohutuse korraldamine vastavalt seadusele ja sertifitseeritud ISO standarditele. "Minu vastutusel on ka kõikide töötajate tervishoiukontrollid, minu hallata on riskide ja õnnetustest teavitamise süsteem, kuhu lähevad üles riskid, õnnetused, intsidendid, nendega tegelemine, vastutajate määramine, kontrollimine. Kõik tööõnnetused on minu uurida, igapäevaselt toimub koostöö  tööinspektsiooniga, lisaks jooksvad probleemid. Kui on juhtunud mõni õnnetus, peame välja selgitama kui lai see on, kas võib korduda, kas tuleb moodustada töögrupp, et risk saaks kõrvaldatud. Seda on väga põnev teha, sest meil on peaaegu 3000 töötajat ja toomine, mistõttu riskid ei saa kunagi otsa. Kui hakkab tunduma, et kõik on korras, tuleb välja mingi uus asi ja kõik algab otsast peale, nii et igav ei hakka kunagi."

Erikso sõnul on kõige põnevam niinimetatud uurijatöö, ehk õnnetusega seoses  uurida välja, miks see juhtus. "Tehases töötava tööohutusspetsialisti töö ei erine paljuski mõne uurija tööst, kes lahendab kuritegusid, sisuliselt ei ole toime pandud küll kuritegu, aga siiski on vaja välja selgitada juhtumi algpõhjused ja leida lahendused ning panna paika tegevused, kuidas neid asju tulevikus vältida."

Põnevust pakuvad ka uued koolitused, et kuidas kukub välja ja kas inimestele meeldib." Olen läinud kastist välja ja kasutanud erinevaid vahendeid inimeste köitmiseks, olen teinud ise lühifilme ja mänge. Inimesed on erinevad, üks tuleb tööle ja on väga püüdlik, üritades kuulata, mõni teine tõstukijuht, kes on töötanud minust kordi kauem, on kuulnud seda juttu juba kordi, nii peab mõtlema, kuidas tema tähelepanu saada ja panna ta kaasa mõtlema, miks ma seda jälle räägin," selgitab Erikso. Seetõttu peab mõtlema erinevate meetodite peale. Lihtsalt jutust alati ei aita, tuleb näidata pilti ja võib-olla ka šokeerida videotega, mida oleme saanud, kui õnnetus juhtub.

Erikso usub, et hea koolitaja ei tohi rääkida  monotoonselt. "Hea koolitaja ei ole inimeste ees ainult selleks, et oma teema maha rääkida," ütleb ta. "Koolitaja peab kuulajat kaasama, märkama, kas kuulatakse, küsima kommentaare, suhtlema ja tekitama sideme. Mulle meeldib ka see, kui peetaks ajakavast kinni. Kui on kirjas, et kell üks on lõuna, siis organism ootab seda ja kui minnakse 20 minutit üle, siis keegi seda ei kuula enam, vaid mõeldakse juba lõuna peale. Ajast kinni pidamine on tähtis," lisab ta.

Lisaks peab koolitus olema hästi korraldatud. Ruum peab olema sobiv, keskkond õige. Teema mõeldud kõigile osalejatele, mitte neist osale rühmale.

Erikso ütleb, et pika tekstiga slaidid või lihtsalt jutt, mida ette loetakse, ei tööta. "Kasutan palju abimaterjale, pilte, videosid, filme, eelistan pigem abimaterjalidega koolitust, mitte loengut."

Suuremate koolituste slaidid on ta pannud hiljem jooksma ka sisetelevisioonis, et töötajad saaksid  seda üle korrata ja meelde tuletada.

Aitab kuulajaskonna kohene kaasa võtmine. "Kasutan jää sulatamiseks algul huumorit. Enne muidugi läbi mõeldes, kellele ma mida räägin, kõik huumor ei sobi kõigile. Kui saan sissejuhatuses kuulajatelt kätte naeru või naeratuse, tunnen ennast juba kindlalt, et olen saanud sideme. Aga kui seda kätte ei saa, võib olla väga raske lõpuni," räägib Erikso.

Teiseks harjutus ühelt koolituselt, kus koolitaja võttis kaameraga tegevuse linti. "Tänu sellele saab pärast ennast analüüsida, mida teisiti teha ja mida mitte. See muudab koolitjat ka julgemaks, kui ta näeb, kuidas tal asjad välja tulevad."

"Kui esined PowerPointiga, siis keegi ei pahanda, kui võtad korraks aja maha, võtad slaidi tagasi, vaatad, millest sa rääkisid, ja tuleb ehk meelde," soovitab Erikso. Kui pead kõnet, siis tasub võtta hetkeks paus ja mõelda, mida sa rääkisid. "Ma ei ole näinud, et keegi oleks välja vilistatud. Võib-olla lähed korraks näost punaseks, aga ei ole hullu, läheb edasi," ütleb ta. Kui on slaidid või märkmed, on kergem, usub ta. "Päris ette valmistamata ja tühjade kätega ei tasu kunagi minna. Mul on tagataskus kasvõi märkmepaberid, millele on peale kirjutatud, et kui läheb meelest, siis võtan välja ja tuleb meelde."

Tootmistöötajad on keerulisem kuulajaskond, ütleb Erikso, kuna nad on ettevõttes kauem töötanud, nad on vanemad ja neid on raskem kaasata. Noored kuulavad rohkem, aga vanematele inimestele meeldib, kui kasutada midagi sellist, mis on neile uus, näiteks kui olen teinud video, millest neil pole aimugi, kuidas seda tehakse.

"Pole pidanud kunagi kedagi päris ära saatma, olen saanud nad kuulama, aga kui asi läheb lapsikuks, siis tõstan natuke häält ja püüan selgeks teha, et saadaks aru, kus ja miks ollakse. Ja kui on küsimusi, siis palun tulla pärast rääkima. Ei tasu laskuda samale tasemele ja hakata nendega praalima ning ei tohiks lasta endale pähe istuda," räägib Erikso.

"Kõik ei sobi koolitajaks," ütleb Erikso. " Kui sa pole loodud inimestega suhtlema, siis ei saa seda õppida," usub ta.  

Heal koolitajal peab olema selge ja vali hääl. Positiivsus. Rõõmsameelsus. Samas vajadusel tõsidus. Korrektsus. Pead olema alati hästi ette valmistatud. Ei tohi tekkida rutiini.

Hea suhtleja peab olema. Inimene, kes ka vabal ajal räägib palju, mida mulle ette heidetakse, tuleb kasuks. Sorav jutt.

MIS ON MIS

21. novembril kuulutati Sisekoolituse konverentsil  "Kuidas muuta sisekoolitus toimivaks?" Eesti Sisekoolituse Arendamise Liidu poolt välja Aasta Sisekoolitaja 2013.

Aasta Sisekoolitaja konkursi eesmärk on tunnustada organisatsioonide sisekoolitajaid kui täiskasvanute arengu toetajaid, kes jagavad teadmisi organisatsioonisiseselt, juhendavad kolleege spetsiifiliste oskuste arendamisel, suunavad nende kui täiskasvanud õppijate arusaamade ja hoiakute kujunemist.

Aasta Sisekoolitaja 2013 konkursil osales 12 organisatsiooni, kes esitasid kokku 13 kandidaati.

Aasta Sisekoolitaja 2013 nominentideks valiti:

Olav Erikso, Ericsson Eesti AS

Anu Ahven, Baltika AS

Aleksandr Moshnikov, Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS

Aasta Sisekoolitaja 2013 tiitli võitis Olav Erikso Ericsson Eesti AS-st.