Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eerik-Niiles Kross, IRLi koeranael
Eerik-Niiles Krossist on saanud IRLi Achilleuse kand – mees, kelle suhtes püsib pidev tundliku informatsiooni avalikukssaamise oht.
Kui pomm plahvatab, pole omadega põhjas mitte ainult üks ambitsioonikas poliitik, vaid terve erakond. Urmas Reinsalul tuleb nii kaitseministri kui ka erakonna esimehena kaamerate ees liitrite viisi higi valada ja eeldatavasti jääb ta ilma mõlemast positsioonist.
Formaalselt on asjad justkui korras. Kross pole enam kaitseministri nõunik. Aga selleks, et see piinlikuvõitu töölevormistamine tagasi pöörata, oli tarvis mida – infot, et Krossil puudub ameeriklaste usaldus määrani, mis on viinud sissesõidukeelu kehtestamiseni.
Krossil on kerge rääkida, et ta ei tea, milles asi. Palju neid inimesi siis on, kes seda täpselt teavad. Reinsalu teab, peaminister Andrus Ansip teab, aga on infot, mida avalikkusega ei jagata. Ka Arctic Sea juhtumi teemal võib Kross praegu nalja visata ja ülbitseda palju kulub. Seegi on kaasus, mille põhjani uurimiseks ajakirjandusel võimalused puuduvad.
Samas on klaar, et Krossi ambitsiooniga mees pole loodud Edgar Suure pisiimpeeriumis opositsioonipinki nühkima. Erakonna esimeheks ta ei saa, selle tegid parteikaaslased talle selgeks. Sest Krossi luurajaminevik on ohtlike suhete miine täis, ja kui need kõik ükshaaval lõhkema hakkavad, jätkub tulevärki pikemaks ajaks kui aastavahetuse paugutamist Tallinnas. Europarlamenti kandideerimine on tegelikult sundkäik.