Kai Noor: algus oli lihtne

Kai Noor rääkis Äripäeva erilehele Juubel oma ettevõttega alustamisest.

Oma kabineti loomine polnud minu päris esimene ettevõtluskogemus. Olin nende hulgas,  kes tegid Eesti esimese erapolikliiniku - Diakonissi polikliiniku, mis läks küll kahjuks hingusele. Seal olid esindatud kõik erialad, aga kuna mina olin spetsialiseerunud silmahaigustele, oli järgmiseks mõtteks silmakliiniku rajamine. Ausalt öeldes oli see lihtne. Tekkis mõte teha oma kabinet, sõitsime abikaasaga linnas ringi ja saime kõik ühe päevaga tehtud - leidsime ruumid, leppisime kokku rendi ja avasin pangaarve. Ainus, mis aega võttis, oli arstilitsentsi saamine ja aparatuuri hankimine. Aga kuu aja pärast juba töötasime, nii et nii kerge oligi.

Hiljem tegime juurde teise firma, oleme üle elanud liitmised ja ühinemised, nii nagu äris ikka.

Rahaliselt on alati keeruline. Meditsiin on seotud haigekassa lepingutega. Kuna mul oli kogemus Diakonissi polikliinikuga, teadsin, millal taotleda haigekassa lepingut, sest ka see oli  mingil määral toetuseks.

Teine pool on meil tasulised lõikused. Alustada oli lihtne, sest olime turul ainukesed ja konkurente polnud. Aga investeerisime väga suured summad.

Kuna ma olin haiglas töötanud ja mind teati, ei olnud klientidega probleemi. Algul ei olnud ka töötervishoiuarste ega selliseid keskusi ning paljud asutused tegid silmaarstidega lepinguid, et töötajad käiksid nende juures silmakontrollis. Mul olid lepingupartneriteks suured firmad, sealt tulid kliendid. Kui hakkasime laserlõikusi tegema, aitas kaasa ka reklaam. Meditsiinis on oluline ka suust suhu liikuv info, kui inimene on rahul, siis see on palju parem reklaam kui paberil või teles.

Võib-olla oli jah siis lihtsam, sest nüüd on tekkinud konkurents, siis valiti midagi, kus konkurentsi polnud. Nüüd sellist asja leida on raskem, aga kindlasti võimalik. Peab olema hea idee ja pealehakkamine. Kui oled ise tubli ja hingega asja juures, siis küll asi käima läheb.

Kuna konkurentsi polnud, oli võib-olla lihtsam alustada, aga siis kardeti eraettevõtlust rohkem, riigitööl oli kindlam, eraettevõtlus aga ebakindel.

Konfidentsiaalsuslepingud ja andmekaitse on tulnud, inimesed oskavad sellele tähelepanu pöörata.

Vanasti toimus kõik paberil, arvutis polnud sellist süsteemi nagu täna ja arvepidamine oli tõeline peavalu. Inimeste teadlikkus on suurenenud. Viimastel aastatel on arstide kohta nii palju negatiivset räägitud, et  osadel inimestel on tekkinud suhtumine, justkui arst oleks nende vastane.

Võib-olla on asi läinud korrektsemaks. Kui me Diakonissis olime, käisid veel katusepakkujad. Majas, kus me olime, olid tugevad firmad, kes astusid nende vastu välja, nii et mina isiklikult ei ole maksnud, aga oli selline aeg. Kui me oma kliinikuga 15 aastat tagasi alustasime, seda enam polnud.

Mis puudutab meditsiinitarvikute ja medistsiiniaparatuuri toojaid, kellega me palju suhtleme, siis kõik on muutunud avatumaks ja korrektsust ja lepinguid on rohkem.

Alguses oleks võinud olla julgust isegi rohkem, et teha laiahaardelisemalt. Kui olin viis aastat töötanud, siis oli juba selg sirge ja teadsin oma hinda ning julgust oli rohkem. Aga ma ei kahetse midagi. Pakume kvaliteetsest teenust ja meil on ehk lihtsam arenede kui riigiettevõtetel, riigihangete etapp jääb meil ära - kui meile mõni aparaat väga meeldib, siis me ei pea riigihanget sellele korraldama, tuleb raha leida ja saab ära osta.

Kui on natukene viitsimist, siis see annab palju juurde, nii et tasub riskida. Aga eks inimesi on erinevaid, mina tahan ise otsustada ja ise mõelda. Kui alustasin, olime me kahekesi. Nüüd on meil tööl 30 inimest.

Õhulosse ei maksa ehitada, et kohe esimese kuuga on kõik väga hästi. Üle ei maksa pingutada, aga alahinnata ei tohi ka ennast. Asjad tuleb läbi mõelda, aga julge pealehakkamine on pool võitu. Kui ei proovi, siis kindlasti ei tule välja. Kui proovid, siis on võimalus ja ise näed, kas oled suuteline või mitte.

Meil ei räägita piisavalt väike- ja pereettevõtlusest, võiks rohkem rääkida ja julgustada, sest juglustust oleks vaja.

Mulle meeldib minu eriala. Ka igasugu muud juhatamist on selle kõrval, aga ma ei ole ainult ettevõtja, vaid töötan ka arstina ja kuna tunnen eriala läbi ja lõhki tean kuhu suunda minna.

Masu raputas päris hästi kõiki ja pani mõtlema kuidas ja mida teha. Silmalaseroperatsioon ei ole odavate killast, enne kriisi võeti erinevaid eluasemelaene, osteti ka kasukad ja silmalõikused, kõik toimus pikalt kaalumata. Inimesed on hakanud rohkem mõtlema enne kui nad laenu võtavad, mida nad teevad. Vajadused ja argumendid mõeldakse rohkem läb -  mis on odavam, kas prille kanda, läätsesid kasutada või lõikus teha -, enam ei tehta otsust nii möödaminnes.

Teine pool meie tegevuseset on see, et me tegelema tavaliste haigustega ja see on paratamatus, kõigil on haigusi ja neid on vaja ravida.

Haiglate süsteem ühineb, toimub nn võidurelvastumine, teine küsimus on, kas see on Eesti tingimustest just mõttekas. Aga meil pole õigeid kosilasi olnud, kuigi investeerimishuvilisi on olnud siit ja sealt, nii suuremad Soome korporatsioonid kui ka Rootsist. Kui meie turg hakkab ahvatlevam tunduma, siis suurel korporatsioonil on lihtsam tuntud ja siin töötavate arstidega alustada.

Arvan, et ühinemisi toimub. Mõjutab ka meditsiiniturism. Kui sa tead, et sa võid nii Lõuna-Ameerikas kui ka Euroopas minna sama firma arstide juurde ja ka andmebaas on ühtne, tekib inimestel kindlus. Ameerikas elaval inimesel on raske siia järelkontrolli tulla, aga kui sama firma on kodukohas olemas, siis ta vaatab, kus on lihtsam ja odavam midagi teha.

Ikka. Soomlased käivad ja kõige kaugemalt on olnud inimene Keeniast. Ka ameeriklasi on. On perspektiivi laieneda, Aasia riigid on kasvamas ja nende kvaliteet erakliinikutes on tõusnud. Kui tead, et tegu on mõne tuntud korporatsiooni asutusega, on suurem usaldus kui mõne sellise firma puhul, kellest pole midagi kuulnud. 

On ikka plaanis, oleme sellele pikka aega mõelnud ja läbirääkimisi pidanud, aga eks elu näitab.