Teadlaste kümme kõige hullemat ametit

02. veebruar 2014, 11:57

Kas oled oma tööst väsinud? Ära heida meelt. Paljudel teadlastel on veelgi hullem töö - ja pealegi veel vabatahtlik.

Ajakirja Imeline Teadus veebruarinumbris ilmunud loo täismahus nägemiseks saate endale teha Äripäeva nädalase tasuta proovitellimuse, kui lähete SIIA.

1. Vulkanoloog ronib kraatriserval

Laava-, kivide- ja gaasijaht viib teadlased mulksuvate ja mullitavate laavajärvede lähedale.

Välitöödele vulkaane mõõtma ja proove koguma suunduvad vulkanoloogid puutuvad kokku temperatuuriga üle keemispunkti. Üks vulkaani kraatris moodustuvale laavajärvele kõige lähemal viibinud inimene on itaalia vulkanoloog Dario Tedesco.

2010. aastal ronis ta rahvusvahelise teadlaste töörühmaga Kongos Goma linna lähedal asuva maailma aktiivseima vulkaani Nyiragongo kraatrisse. Ekspeditsiooni eesmärk oli mõõta kraatrit ning koguda proove vulkaani laavast, kivimitest ja gaasidest. Ainuüksi kraatrisse laskumine oli langevate kivide ja teadlasi pimestada võivate gaaside tõttu ohtlik. Sellegipoolest olid teadlased vulkaanikraatris, vaid 120 meetri kaugusel selle põhjast, kaks päeva laagris. Kraatris kerkib temperatuur kohati üle keemispunkti ja laavajärv tõuseb pidevalt üle kallaste, aga kaitseülikondadesse riietatult pääsesid teadlased laavajärvele ligi.

Kraatri sisemuses, selle põhjast 120 meetrit kõrgemal asuval laavast moodustunud eendil jäid teadlased kaheks ööpäevaks laagrisse ja ööbisid seal.

Miks nad nii teevad?

Ekspeditsioonidel saavad teadlased mõõta erinevaid tingimusi, nagu temperatuuri ja vulkaani gaasiliike. Tulemused võivad paljastada, kas tulekul on uusi purskeid. Tulevikus ei pea teadlased aga oma elu mängu panema. Uudsed tehnilised seadmed nagu kuumuskindlad robotid ja detailsed radaripildid annavad osaliselt juba praegu soovitud andmeid.

2. Astronaudid olid 17 kuud isolatsioonis

Katseastronaudid viibisid Maa peal aastapikkuses isolatsioonis, et teadlased saaksid uurida pikkade kosmosereiside mõju inimese psüühilisele ja füüsilisele seisundile.

Päevast päeva igavas kontoris istumine ja samade kolleegide vaatamine pole midagi selle kõrval, mida peab taluma üks katseastronaut. 2010. ja 2011. aastal pidid projekti Mars500 kuus katseastronauti leppima 17 kuu jooksul vaid teineteise seltskonnaga. Ja seda kordagi Maalt lahkumata.

Need 500 päeva, mis katse kestis, veetsid astronaudid ühte Moskva teadushalli rajatud 180 ruutmeetri suuruses kosmoselaeva simulaatoris. Seal oli kitsas, toit koosnes konservidest ja nad ei näinud kordagi päevavalgust. Suurim vaheldus päevades saabus 257 päeva möödumisel katse algusest, kui osalejad võtsid kosmoseülikondadesse riietatult ette ekspeditsiooni "Marsi" pinnale, mis oli rajatud ühte plekist teisaldatavasse konteinerisse, mille põrandale oli laotatud liiva ja kive, seintele ja lakke kujutatud aga tähed. Seal pidid astronaudid enne "kosmoselaeva" tagasi pöördumist koguma proove ja lööma maasse lipu.

Miks nad nii teevad?

Füüsiline ja psüühiline surve on pikal kosmoselennul väga tugev. Astronautide seisundit uuriti mitmete katsete, sealhulgas une jälgimise kaudu. Tuli välja, et mida pikemaks "reis" venis, seda passiivsemaks astronaudid muutusid: nad magasid halvemini, neil tekkisid depressioonisümptomid ja nad ei teinud enam piisavalt trenni.

3. Vagladetektiiv korjab laibast tõuke

Järavate vaklade summ ja sumisevad lihakärblased on inglasest Amoret Whitakerile igapäevane asi. Ta on üks neid kohtueksperte-entomolooge, kes politsei jaoks inimese surma aja kindlaks määramiseks peab uurima laipadel elutsevaid tõuke ja teisi putukaid. Tööle minnes võtab Amoret Whitaker kaasa putukavõrgu, millega püüda kärbseid, plastlusikaid, millega putukavastseid välja õngitseda, ja kassitoiduga plastkarbi, et vasteid elus hoida. Seejärel viib ta putukad oma haisvasse laboratooriumisse Londoni Loodusloomuuseumis ja uurib neid lähemalt.

Miks nad nii teevad?

Värsked laibad meelitavad ligi kärbseid. Õigetel tingimustel munevad kärbsed mõne minuti pärast laipa munad ja käivitavad sellega "kella", mida putukauurija kasutab surmaaja määramiseks. Nimelt läbib kärbes munast valmikuni seitse erinevat staadiumit ja putukate elutsükli põhjal suudab teadlane mõnetunnise eksimisvõimalusega kindlaks määrata tõenäolise surmaaja. Kui aga laip on mitme nädala või kuu vanune, on eksimismäär paar päeva.

1. Kärbes muneb 300 muna

2. Ühe päeva pärast: esimene vastsestaadium

3. Kahe päeva pärast: teine vastsestaadium

4. Kolme päeva pärast: kolmas vastsestaadium

5. Seitsme päeva pärast: nukk

6. Kümne päeva pärast: kärbes (kahe päeva pärast kärbes muneb)

4. Tuuker ujub haisvas limas

Mõõtmaks Vahemere tervislikku seisundit, sukelduvad näiteks Itaalia linna Trieste ülikooli merebioloogid meres asuvatesse tohutult suurteks koondunud limaklompidesse. Ingliskeelse terminiga marine mucilage nimetatav lima koosneb kokkukleepunud mikroskoopilisest surnud ja elavast orgaanilisest materjalist. Suviti võivad limamassid katta peaaegu 200 km suuruseid rannikualasid. Limaklompidest korrektsete proovide saamiseks panevad teadlased selga sukeldumisvarustuse ja hüppavad selle sisse ning võtavad suurte kanüülidega proove.

Teadlased on tuvastanud üle kümne erineva merelima.

"Pilved " on poole kuni viie meetri pikkused, neil on pea ja üks või mitu saba.

"Parved" koosnevad kokkukleepunud väikestest helvestest, igaüks poole kuni kahe sentimeetrise läbimõõduga.

"Võrgud" on võrguks põimunud limaniidid. Need võrgud on mõne meetri kõrgused ja üle 20 meetri laiused.

5. Vaalalaiba tükeldajad seisavad haisu sees

Bioloogid tükeldavad mädanenud ja haisvat vaalaliha lootuses tuvastada vaala surma põhjus.

Mädanenud kala hais on tühiasi, võrreldes mädanenud vaalaga. Siiski leidub inimesi, kes mitte ainult ei viibi tundide kaupa selle haisu käes, vaid viibivad pikalt käsi- ja jalgupidi haisvas vaalalihas kui nad looma tükkideks lõikavad.

Kui kusagil maailmas uhuvad lained rannale vaala, tõttavad merebioloogid seda kohe uurima ja nad teavad, kuidas ülesandele läheneda. Kummiülikondadesse riietatult lõikavad nad pikkade nugadega kõigepealt vaalast pikki ribasid, enne kui organiteni jõuavad ja nendest proove võtavad. Seejärel uurivad teadlased proove laboris ja koostavad n-ö surmatunnistuse, milles selgitab vaala surma. Nõndaviisi annab iga vaal panuse teadusesse. Vahel juhtub ka nii, et teadlased peavad vaala esmalt ära tapma, et see ei peaks pikalt piinlema vältimatus surmaprotsessis.

Miks nad seda teevad?

Merebioloogid uurivad, kas vaala randumise põhjustas haigus või vigastus, ja millised ettevaatusabinõud tuleks tarvitusele võtta, et sarnaseid juhtumeid edaspidi vältida. Näiteks saab laevade ja vaalade kokkupõrkeid vältida uute laevamarsruutidega.

Siit saad vaadata, kuidas ühe vaala kõht plahvatab. www.illvid.dk/hvalmave

6. Väljaheitesiirdaja hoiab käes võõrast väljaheidet

Osadel arstidel on iga päev käte vahel teiste inimeste väljaheide. Need arstid on spetsialiseerunud teostama niinimetatud väljaheitesiirdamist, kus terve inimese väljaheide siirdatakse patsiendile, kes vajab kasulikke baktereid. Siirdamine toimub kas otse pärasoolde või läbi nina viidud sondi kaudu .

7. Ahvipsühholoog luurab makaakide magamistoas

Vaid vähesed on olnud tunnistajaks nii rohkele ahvidevahelisele seksile kui Kanada käitumispsühholoog Paul Vasey Lethbridge'i ülikoolist Albertas.

Viimase 12 aasta jooksul on ta igal sügisel veetnud päevi, nädalaid ja kuid Jaapanis, Kyoto linna lähedal Arashiyama piirkonnas, et uurida lähedalt makaakide seksuaalkäitumist vabaduses. Ahvid elavad suurtes rühmades, kus on kümme kuni 80 indiviidi. Isased tulevad ja lähevad, samas kui emased moodustavad rühma tugisamba. Nii emased kui isased harrastavad seksi sookaaslastega. Kui emased on teineteisega sugulises vahekorras, on Paul Vasey oma kaamera ja märkmikuga kohal. Lisaks sellele, millal, kuidas ja kus ahvid mõnulevad, märgib ta üles ka selle, kellega nad seksivad ning muu hulgas on ta välja uurinud, et emased väldivad seksi lähisugulastega.

Miks nad seda teevad?

Paul Vasey uurib ahvide mitte-reproduktiivset seksuaalsust, et saada rohkem teada sugutungi rolli kohta evolutsioonis. Muu hulgas on ta teada saanud, et isased kurameerivad emastega, aga emased eelistavad nende asemel seksi samast soost partneriga.

8. Keemikud koguvad kaenlaaluste higi

Osad teadusvaldkonna tööd ei ole tundlikele ninadele. Nii on näiteks tööga Philadelphias asuva Monell Chemical Senses Centeri lõhnalaboratooriumis. Seal on dr George Preti spetsialiseerunud kaenlahigile, mida ta kogub väikesele kangatükile, et seda siis analüüsida aparaadiga, mis higi erinevad keemilised koostisaineid tuvastab. Preti saavutuste sekka kuulub avastus, et nahavähil on oma lõhn. Viimasest loodetakse abi vähi kiiremaks diagnoosimiseks.

9. Kaanispetsialist kasutab keha söödana

Maailma enim verd tarbivate tööde skaalal ühest kümneni saab New Yorgi loodusloomuuseumi zooloogi dr Mark Siddalli oma kindla kümne. Muuseumi kogusse uute kaanieksemplaride leidmiseks kasutab ta söödana omaenese keha. Jalas lühikesed püksid ja sandaalid, kahlab ta läbi Lõuna-Aafrika märgalade, Madagaskari vihmametsade ja Guinea soode, et püüda uusi kaaniliike. Ja mida rohkem kaane ennast tema jalgade külge haagib, seda parem. Kaanid ise ei ole ohtlikud, küll aga võivad seda olla osad loomad, kelle küljes nad on. Näiteks on Mark Siddall korjanud ühe kaani jõehobu tagumikult.

Miks nad seda teevad?

Mark Siddall uurib kaanide mitmekesisust ja evolutsiooni. Ta kogub erinevaid liike ja uurib nende sugulussidemeid, nende vereimemise viise ja võimet mõjutada vere hüübimist. Koopa sissekäik

10. Koopauurija laskus kahe kilomeetri sügavusele maa alla

2012. aasta suvel laskus 59 speleoloogist koosnenud meeskond projekti "Sügaviku kutse" raames Kruberi-Voronja koopasse Gruusias . Üks koopateadlastest, Gennadi Samohin, jõudis 2197 meetri sügavusele.

Tee koopasse läheb läbi mitme vertikaalse šahti, mida ühendavad tunnelid. Koopauurijad tarisid koopasse toitu, telke, akusid, hapnikuballoone ja muud varustust 27 päevaks ning seitsmes erinevas paigas kavandatud laagrite jaoks. Laskumine võttis viis kuni seitse päeva ja ülesronimine omakorda nädala.

Libedad kaljuseinad, maa-alused jääkülma vett täis tunnelid ja üha kitsamaks muutuvad praod. Need on vaid mõned väljakutsed, mida koopauurijad maailma sügavaimaid koopaid otsides oma teel kohtavad.

Ukraina speleoloog Gennadi Samohin on hetkel sügavaimal maa all käinud inimene maailmas. Ta püstitas sügavusrekordi 2012. aasta suvel. Kuu aega kestnud rahvusvahelisel ekspeditsioonil ronis ta koos 58 teise koopateadlasega üheksast riigist maailma sügavaimasse koopasse, Gruusias asuvasse Kruberi-Voronja koopasse. Samohin sukeldus 52 meetrit läbi kitsa vett täis prao, mis viis 2197 meetri sügavusele. Seeläbi ületas ta omaenese 2007. aastast pärit rekordi kuue meetriga.

Miks nad seda teevad?

Koopaid käsitleva teaduse speleoloogia enda erialaks valinud teadlased uurivad muu hulgas neid maakera piirkondi, kus keegi pole varem käinud. Nad koguvad proove kivimitest ja loomastikust ning uurivad, kuidas koopad ja õõnsused on tekkinud, samuti seda, kust tuleb koobastesse vesi ja kuhu see siirdub.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
02. February 2014, 11:57
Otsi:

Ava täpsem otsing