Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hirm tuleviku pärast ärgu kammitsegu juhatuse liiget
Seadusandja plaanitav muudatus mitte võtta enam töötuna arvele äriühingu juhtorganitesse kuuluvat inimest on eluvõõras ja ühiskonda laastav. See annab signaali, et edaspidi on Eesti riigis aktiivsus ja pealehakkamine karistatav.
Väidetavalt on äriühingu juhtimine ilma tasu saamata isiku vaba tahe. Sellega võib nõustuda või mitte, aga ühtki inimest ei tohi karistada selle eest, et ta teeb tasuta tööd. On kurb, et tahetakse tõsta ettevõtlusega tegelemise künnist, selmet süüvida, miks meil üldse on passiivses seisus ettevõtteid ja kuidas need saaksid areneda.
Kõik ideed ei saa teoks. Ühiskonna ambitsioonikamaid inimesi saame jagada nendeks, kes tahavad midagi teha, ja nendeks, kes tahavad keegi olla. Tehatahtjad on arengu mootoriks. Oma idee teostamiseks luuakse juriidiline keha. Õnnetuseks jäävad aga paljud head algatused toppama, eelkõige vähese rahastuse tõttu. Aktiivsete inimeste miinimumrisk on tasutud riigilõiv ja kulutatud aeg, enamasti aga rohkem. Eriti püüdlikult peab inimene enda koha otsimisega tegelema töötuks jäädes. Ka siis on võimalik, et töötukassast ettevõtte alustamiseks raha ei saa.
Seaduseandjad aga eeldavad sinisilmselt (või hoopis omakasust lähtuvalt?), et kui on juba firma, siis on seal ka raha. Suutmata eristada ettevõtluses ideekandjaid “optimeerijatest”, paisatakse tooreid eelnõusid puusalt lastes.
Sageli tooks juhatuse liikmele palga maksmine kaasa alarahastatud firma või idee huku. Või siis tähendab tasulise töö kõrvalt juhatuse liikme roll järelevaatajaks olemist ja vastutust, kuid koormab inimest mõne tunni nädalas, mille eest ei olekski võimalik äraelamiseks piisavat palka saada.
Rumal on seaduseloojate selgitus, et äriühingu juhi või prokuristi töötuna arvele võtmine ei ole põhjendatud, kui nad on nõustunud tegema tööd tasuta. Väide, et “äriühingu eesmärk on tulu saamine ja seetõttu ei saa väita, et inimene tegutseb vabatahtlikkuse alusel mittetulunduslikul eesmärgil” näitab piiratud arusaamist, et ainus motivaator on raha ja selle ümber maailm keerlebki.
Kas riik kompenseerib ehk ettevõtlusega alustanule seni ideedesse ja visioonidesse tehtud kulutused ning tagastab riigilõivud? Juhatuse liige ei teadnud ju, et võib ettevõtet asutades ohustada töötuks jäädes pere eelarvet.
Tõsine tagasilöök. Tahaks usaldada otsustama valituid ja mitte sekkuda nende töösse. Oma väikeettevõtjatest nii vähe hoolivat valitsust ei saa aga tolereerida. Paljude inimeste jaoks oleks selle seadusemuudatuse jõustumine tõsine tagasilöök. Ei saa olla palju hullemaid asju kui tappa tulevik ja lootused. Rääkimata muudatuse pikaajalisest mõjust ühiskonnale.