Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Sünkjas must rahu
Rahulikku ja ambientset džässmuusikat loova saksa muusikuteneliku Bohren & Der Club Of Gore uusim plaat “Piano Nights” on täpselt selline kui kollektiivi kõik seitse eelmistki. Ülirahulik ja peaaegu sündmusetu muusika lihtsalt voolab, heliridadel pole märkimisväärseid tipphetki ega sihtmärki.
Vaikselt kuulajat endasse imev kaunis džässmuusika on soe ja tume. Nagu punasest veinist kumisev pea. Nagu öö ja sellele aegamööda järgnev hommik. See on sügav ja rahustav, tark ja kindlameelne, kaitsev ja hell.
Muusika saab kokku kurjakuulutavalt taustal kõmisevast vokaalist, millel kaaslasteks veel klaver, saksofon ja väga aeglases tempos kõlavad löökpillid. Viisi, kuidas Bohren & Der Club Of Gore aega ja ruumi painutab, võiks visuaalselt kõrvutada kuulsa sürrealisti Salvador Dali maaliga “Mälu püsivus” (ka “Sulanud aeg” või “Pehmed kellad”). Maalilise ebamaise õhkkonna loob ka saksa seltskond. Bänd õpetab kuulajat hetke ja protsessi hindama. Tähtis on teekond, lõpptulemus on alati garanteeritud.
Üks fänn on kirjeldanud bändi lühidalt ja tavatult: “Öö. Vihm. Sigaret. Vein. Diasepaam. Muusika.”
Hinnang
Bohren & Der Club Of Gore “Piano Nights”
Hinnang: 9