Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

"Ära looda kiiret rikastumist"

Rivo Sarapik, Urve Vilk 09. veebruar 2014, 09:13

Äri peab olema vastastikku kasulik, leiab 20 aastat tagasi tegevust alustanud AAA Patendibüroo juht ja omanik Urmas Kernu.

Küsimustele vastab Urmas Kernu.

Mida soovitate oma kogemuse põhjal alustavatele ettevõtetele? Kannatlikkust ja ei tasu loota kiiret rikastumist, vaid panustada rohkem pikaajalistele suhetele. Äri peab olema vastastikku kasulik. Peab olema kannatlikkust. Peab olema täpne ja suutm leida oma nišš. Tasuks õppida inseneriteadust, mitte ärijuhiks või juristiks, sest inseneride järele on vajadus väga suur. Ja mitte oodata kohe suurt palka ja suurt tulemit, tuleviku äri liigub selles suunas, et kiiret kasumit ei tule.

Kas kergem oli alustada 20 aastat tagasi või täna? Selle koha pealt oli kindlasti raskem, et väga raske oli pindu leida. Kui otsisime näiteks äriruume, siis saime väikse hotellitoa Pirital, kus pidime ise remonti tegema. Kui kasvasime suuremaks, saime ruumid aadressil Rävala pst 8.  2002. aastal oli meil alles piisavalt raha, et teha sissemaks ja saime kontoripinna. Ka seadmete ja igas mõõdus koopiamasinate hankimine võttis aega. Nii et ma ütleks, et meie ajal oli raskem.

Kuidas jõudsite oma äri rajamiseni? See oli mõnes mõttes sundotsus. Olen elektriinsener. Lõpetasin TIPi 1980ndal, ja oli kaks valikut, kas minna Olümpia hotelli hooldusinseneriks või tollasesse Punase Reti numbri KB-sse, kus tehti voltmeetreid ja muud sellist. Valisin viimase ja seal saadeti mind ja teised noored  leiutuisalastele kursustele. Edasi töötasin Küberneetikainstituudis, kus olin konstruktor. Leidsin, et nullide ja ühtedega tegelemine mind eriti ei huvita ja läksin  informatsiooonivaldkonda, ehk mind kutsuti info- ja patendiosakonda. Seal võtsin üle lahkuva juhataja koha, aga ajad läksid akadeemilises sfääris keeruliseks ja mulle anti teada, et teatud aja pärast pole minu teenuseid enam vaja, aga kui mul oleks oma firma, tellitaks mult teenuseid vastavalt vajadusele.

Õnneks oli Tartu kolleeg saanud esimese lainega 1992. aastal kui patendiamet loodi, patendivolinikuks. Patendivolinik on seaduse järgi kohustuslik vahelüli välismaiste taotlejate ja Patendiameti vahel. Mina esimeses patendivolinike laines ei olnud, aga Tartu kolleeg pakkus välja, et võiks teha Tallinnasse filiaali lisaks Tartule ja nii ma sattusingi sellesse valdkonda.

Algus oli raske, sest kui sa oled olnud eelarvelises asutuses, kus palk jookseb ja on võimalik arendada oma asja, siis nüüd tuli teha tööd selleks, et oleks palka maksta. Kui tööd ei olnud, siis polnud ka palka. Kuna olime Tartu filiaal, käis raamatupidamine ja muu asjaajamine Tartu kaudu ja elu oli algul veidi kergem, aga asi läks keeruliseks siis, kui üks koostööpartner Leedust tahtis, et tal oleks Eestis oma esindaja. Kuna ta ei leidnud tükk aega kedagi, tegi ta ettepaneku mulle. Noor, rumal ja ambitsioonikas nagu ma olin, mõtlesin, et teeks ka oma firma, riskid tundusid madalad, sest lubati osaliselt algkapitali ja ka tööd. Nii et alguse raskus seisnes selles, kust leida inimesi, büroopinda ja seadmeid . 

Algul oli ju nii, et kaubamärgi värviline logo, mis oli taotlusel ja tuli esitada Patendiametile, tuli käsitsi trükkida. Mustmäelt tuli tulla Kaubamajja, kus ülakorrusel oli värvikoopiamasin, kus ootetööna sai värvilisi koopiad teha, siis oli vaja maksta riigilõiv, milleks tuli käia pangakontoris ja seista järjekorras, kohapeal tuli täita maksekorraldus ning siis minna Patendiametisse, kus omakorda tuli järjekorras seista, et taotlus ära anda. Kui siis läksin Mustamäele tagasi, oli päev läbi ja ainult üks taotlusi ära tehtud.

Ei olnud ka inimesi ega teadmisi kuidas asju teha. See oli huvitav aeg.

Paljud kliendid ju ei teadnudki, mis on patent ja kaubamärk? Just, ega paljud ei tea veel tänapäevalgi. Ja ega ei teadnud ka taotlejad tol ajal ega ei tea siiamaani paljud, et kaubamärk peab olema eristusvõimeline ega tohi olla kirjeldav.

Kuidas kliendid teid algul leidsid? Meie klientidest 90% olid ja on ka täna väliskliendid. Kohalikke firmasid, kellel on palju kaubamärke, on vähe.  Paljudel Eesti firmadel on ainult üks-kaks kaubamärki. Ja Eestis olevad isikud võivad suhelda Patendiametiga otse, patendivolinik ei ole kohustuslik lüli. Aga see on nagu auto või teleri parandamisega, võid seda ise teha, aga võid ka spetsialisti eelistada.

Algul oli kõige suurem osa väliskliente Nõukogude Liidust, toimus kaubamärkide ümberregistreerimine - selleks, et õigused kehtiksid ka Eesti territooriumil, tuli see ümber registreerida.

Rahvusvahelised märgid olid algul prantsuse keeles, aga mina olen õppinud saksa keelt, töökeeleks oli inglise keel. Nii et algul oli töös kolme etappi: kui sain kliendilt kirja, siis esimeseks asjaks oli aru saada, mida tahetakse, teiseks otsida lahendus ja kolmandaks vormistada see nii ära, et teine pool ka aru saaks. See oli väsitav.

Kas vahel tekkis ka mõte, et milleks, võiks midagi muud teha? Aga mida? Mul ei ole ärisoont, nii et ei olnud eriti valikut. See oli meie tükk tahvlist, kuhu kirjutada. Osalesime seadusloomes ja oli huvitav, sest saime ise midagi ära teha. Ma ei ole ärimees, aga ei ole ka teadlane, olen seal vahepeal.

Algul oli ka see raske, et riigilõiv tuli kohe ära maksta. Kui oli kümme taotlust, tuli kohe 22 000 krooni välja panna, sest muidu oli hirm, et klient läheb konkurendi juurde. Taotluse esitamise puhul kehtib reegel, kes ees, see mees. Taotluse esitamise kuupäev on prioriteedi kuupäev. Seega oli vaja taotlus kiiresti esitada, siis tegime alles arve kliendile. Aga Portugali patendibüroos, kes tegi arve oma kliendile, võis võtta arvete tasumine neli-viis kuud aega ja vahel juhtus, et klient ei maksnud üldse ja siis ei makstud ka meile. Aga ega me ei läinud Portugali kahe tuhande krooni pärast kohtusse. Nii et tihti oli nii, et arvete järgi oleks pidanud raha saama, aga kontol raha polnud, nii et vahel oli küll kurb, teoreetiliselt oleks pidanud raha kogunema, aga praktiliselt seda polnud.

Täna on keskkond stabiilsem? Areng on olnud kiire, oleme panustanud palju inimestesse, meil on noored, kel on juriidiline haridus ja ma ise tegelen juba rohkem administratiivse poole ja rutiinsete asjadega. Meil pole näiteks personalijuhti ja isegi raamatupidajat pole täiskohaga, sest me ei leia vastavat inimest.

Ka insenere on vähe, aga meil on vaja patendivolinikke, kes oleks insenerihariduse ja lisaks juriidilise haridusega. Me oleme ka väga tundlikud, kui me peaks midagi kihva keerama, siis renomeed taastada on väga raske. Meie alal ei tohi ka reklaami teha, nii et ainus reklaam on korralik, hea ja õigeaegne töö.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. February 2014, 15:43
Otsi:

Ava täpsem otsing