Debatt. Suur valitsus ees, rikkus taga

10. veebruar 2014, 00:00

Kas selleks, et meie kõigi rikkus suureneks, on vaja paksu riiki või õhukest? Kas ettevõtja peaks soovima rohkem riiki või vähem riiki? Missugune on riigi roll majanduse arendamisel?

  • Poolt

Ettevõtjad ei peaks nõudma mitte odavat riiki, vaid hoopis suuremat hulka riigi pakutavaid teenuseid, et võidelda globaliseerumisega kaasas käiva ebastabiilsusega. Eesti rikkus ei suurene, sest riskantsetele, kuid head kasumimäära pakkuvatele turgudele sisenemiseks on meie valitsus liiga õhuke.

Läinud kevadel Torontos peetud investeerimiskonverentsil sain aru, miks ekspordist sõltuv ja avatud majandusega Eesti ei peaks valitsusasutustes laialdasi kärpimisi tegema. Kanada rahandus- ja äripealinnas, kuhu Nigeeria asepresident, kubernerid ja jõukas ärieliit oli Põhja-Ameerika investeeringute meelitamiseks kohale lennanud, kirjeldas Nigeeria päritolu ärimees Calgaryst, tedretäpiline härra Ofor, kuidas Nigeerias äri käib.

Neile, kes kiiresti kasvava ja varsti ilmselt Aafrika suurima majandusega Nigeerias kaupa soovivad teha, soovitas Ofor osta meeldima hakanud kaup kohe ära. “Saad täpselt selle, mida näed. Ära jää lootma hilisematele tellimustele: homme sama ärimeest tabada ja sama kaupa tellida on sama hea kui väljalt tuult otsida,” kirjeldas ta.

Teiseks soovitas Ofor sealsele turule minna kalli ja eksklusiivse kaubaga, sest nigeerlased ei armasta odavaid ja koledaid asju. Ning kolmandaks tuleks ärireisidel Nigeeriasse liikuda suure kaaskonnaga: “Jäta endast mulje kui rikkast ja heade tutvustega ärimehest ning alusta enda tutvustamisega just poliitikute ja riigiametnike, mitte ärimeeste juurest.”

Kõrge tasuvusmäär. Ofori soovitused iseloomustavad väga hästi kõrgeid riske ja tehingukulusid n-ö eksootilise maailmaga kauplemisel. Ja ometi olevat maailma kõrgeim investeeringute tasuvusmäär just Aafrikas. Aafrika linnad, need tootmise ja tarbimise epitsentrid, kasvavad hoogsalt, vajades energiat, taristuid jm.

Ofori jutt tuletas ühtlasi meelde majandusteadlase Dani Rodriku öeldut: kui sul on kaks küpsist ja mul kaks klaasi limonaadi, on kaupa ääretult lihtne teha. Kui aga tahta siseneda Aafrika kiiresti kasvavatele, kuid riskantsele turgudele, mida iseloomustab vähene usaldus, siis peab riik ettevõtjatele riskide maandamiseks kindlasti oma garantiisid pakkuma. See seletabki, miks avatuma majandusega riikides on enamasti suuremad valitsemiskulud – riigi teenuseid on vaja ettevõtjatele globaliseerumisega kaasas käiva ebastabiilsusega võitlemiseks.

Sestap soovitab see Princetoni professor: kui riik tahab suuremaid turgusid, suurenegu ka valitsus samamoodi. Eesti kontekstis peaksid siis nii vettinud mägrad kui ka noored gasellid nõudma rohkem riigi teenuseid: investeeringute kaitselepinguid kiire majanduskasvuga riikidega, riiklikke strateegiaid kaubanduse arendamiseks, tõhusat saatkondade võrgustikku heade majandusdiplomaatidega ning riigiasutusi, mis edendaks senisest hoogsamalt eksporti ja kindlustaks suurte ettevõtete tehtavaid investeeringuid tõusvatele turgudele.

Seos riigi kulu ja rikkuse vahel. Viimasel ajal räägivad aga ettevõtjad, samuti ministrid ja tippametnikud üksteise järel hoopis sellest, et Eesti valitsemiskulud on liiga suured ja riik liiga kallis. Soovitatakse üle vaadata ametnike hulk ja funktsioonid, pannakse ette valitsuskulud külmutada. Tõenäoliselt ei ole odavat riiki soovijatele näppu juhtunud Yale’i poliitikateadlase David Cameroni uurimustöö, mis leidis tähelepanuväärselt tiheda seose riigi kulutuste ja sissetuleku vahel inimese kohta. Kusjuures sama rikkustaseme juures oli valitsus suurem ses riigis, mille majanduses oli väliskaubandusel suurem osakaal.

Aga mis kasu sellisest suure riigiaparaadi abiga maailmas ringi rassimisest siis eestlastele on? Kuna Eesti turg on nii pisike, siis sõltuvad meie tootjad ja teenusepakkujad just välisturgudest. Selle valguses saab väita, et Eesti rikkus ei suurene, sest riskantsetele, kuid head kasumimäära pakkuvatele turgudele sisenemiseks on meie valitsus liiga õhuke.

Tehingute toimumiseks on vaja palju riigi rahastatud eeltingimusi, alates konflikti puudumisest ja tavalisest tänavajulgeolekust kuni usaldatava valuutani. Enne tehingut peab keegi uurima kauba vastavust kehtivatele standartidele ja kontrollima selle väidetava omaniku staatust. Sõlmitud leping peab kehtima ja seda peab olema võimalik kohtus vaidlustada. Maksude tasumine peab olema selge jne. Kujutlege nüüd, kuidas saaks õhuke riik osutada neid teenuseid (kaitsevõime, politsei ja piirivalve, (kesk)pangad, standardiametid, notarid, maksuametid) meie gasellidele ja endiselt uljatele mäkradele välismaal. Firmadel endil pole selleks ei raha ega võimu.

Riigiaparaadi suurus ei tohiks seega ettevõtjatel pinnuks silmas olla ja seda ei tule pidada majandusarengu takistajaks. Valitsuse toel maailma vallutavaid ettevõtjaid on meil vaja aga selleks, et tagada meie oma inimeste sotsiaalne edukus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
09. February 2014, 18:48
Otsi:

Ava täpsem otsing