Ehitus. Projekteerija peab arvestama erinõuetega

12. veebruar 2014, 00:00

Äripäev toob lugejateni lugude sarja Nõo Lihatööstuse uue tootmishoone ehitamisest. Ettevõtte tegevjuht Toomas Kruustük näitas käimasolevat ehitust kogu eheduses, rääkis põhjalikult ettevalmistavast protsessist, aga ka ehituse käigus ette tulevatest üllatustest ja raskustest.

Nõo Lihatööstuse (Nõo LT) tööstushoone ehituse kogemus on jaotatud mitmeks artikliks. Esimene osa vaatleb ehitusele eelnenud protsessi ja uurib, kuidas valis Nõo LT hoonele projekteerija.

Millal sai selgeks, et Nõo Lihatööstusel on vaja uut tootmishoonet? Kui eelmine ehitus aastal 2010 valmis sai, oli vajadus praegu ehitatavate ruumide järele juba olemas. Kuna pärast eelmise ehituse valmimist ei julgenud me kohe uut investeeringut ette võtta, võibki öelda, et kolm aastat tegime plaane, joonistasime, vaidlesime ja arutasime.

Milline näeb välja ehituse planeerimisprotsess? Kui meil on laienemisplaan, teeme selle kohta ­sketch up- (3D-joonestamiseks loodud – toim) programmis visiooni, paigaldame joonisele seadmed ja märgime ära ruumimõõdud vastavalt meie maatükile. Selle joonise vaidleme heas mõttes oma majas kõikide osalistega selgeks. Kaasatud on nii ostuosakond, tehnoloogiaosakond kui ka tehnika­osakond. Vajadusel kaasame tootmistöölisi, et leida parim lahendus.

Jaanuaris 2013 andsime joonised arhitektuuribüroole, et nad meie tahtmised ära joonistaks. Me ütleme alati arhitektuuribüroole, mis peab kindlasti jääma nii, nagu on meie joonistel. Näiteks ruumide kõrgus, postide vahe, aga ka see, millist seina­kattematerjali tahame. Praktiliselt anname neile kõik ette. Nende ülesandeks jääb maja tervikuks kokku panna. 2013. aasta juuli lõpus löödi kopp maasse ja nii ta käima läkski.

Plaan oli ehitusega alustada juba mai alguses, aga arhitektuuribüroo ei leidnud selleks ajaks kõiki vajalikke lahendusi. Asja tegi keeruliseks vana ja uue maja liitmine, see planeerimisprotsessi osa võttis kõige rohkem aega. Meie soov oli leida selline lahendus, kus ei tekiks (majade ühendamisel – toim) mõttetuid koridore, tühimikke ja nurga­taguseid.

Sel korral teeme kahekorruselise maja, aga tulevikus hakkavad kõik majad olema ühekorruselised, sest tootmises on millegi teisele korrusele viimine keeruline. Peame selle kas lifti või konveieriga üles viima ja pärast jälle alla tooma ning toote seisukohast pole see kindlasti hea. Kui liha majja tuleb, on vaja sellest kiiresti toode teha, see kiiresti maha jahutada ja ära pakkida ning majast välja saata.

Millal otsustasite, et on piisavalt raha uue tootmishoone ehitamiseks? Me ei võta kunagi uut laenu enne, kui vana on osaliselt või täiesti tagasi makstud, et laenujääk ei oleks liiga suur. See on meie risk, aga me ei taha kunagi ülearust riski võtta. Alati, kui ehitame, tuleb mingi osa rahast endal välja käia, aga pangalaen on ikka ka mängus.

Kuidas planeeritakse tootmishoone ehituseelarvet? Kas on olemas n-ö tüüpruutmeetrihind? Tüüpruutmeetrihindu pole, kõik oleneb sellest, milliseid materjale kasutada. Praegu on meil ehituse maksumus 600–650 eurot ruutmeeter, aga kõik oleneb sellest, mida sinna sisse panna.

See, millise põranda paned, kas otsustad torustiku ehitada roostevabast materjalist, kas ehitad odavamast materjalist või valid kallima, millise ventilatsiooni, kütte või jahutuse sa ehitad ja mis sellega kaasneb. See kõik on nii individuaalne ja ükski projekteerija ei saa sulle väita, et selle ehitusmaksumus on selline. Võib-olla saab niimoodi ehitada mõnda korrus­elamut, kus kõik on standardne.

Aga kuidas siis teate, kui palju ehitus maksma läheb? Eeldame, et ehituse maksumus on teatud summa ja tavaliselt pole kõhutunne meid petnud, mis tähendab, et meil on orienteeruv ruutmeetrite arv teada ja planeeritud raha eest püüame siis maja ära ehitada.

Ehitus ei ole väga palju kallimaks läinud. Mis teeb aga ehitused tihtipeale kallimaks kui plaanitud, on see, mida ei oska ette näha ei projekteerija, ehitaja ega ka meie – uue ja vana maja ühendamine. Kuna tegemist on nõukogudeaegse ehitusega, ei tea keegi meist, mis seal seina sees on või mis seal vundamendi all on. Selles mõttes tuleb üllatusi tihtipeale. Tulevikus on meil veel kaks ehitust ­tulemas, kus peame samuti vana majaga arvestama.

Kas te seda pole kaalunud, et oleks vana osa maha lõhkunud või maha jätnud ja ehitanud täiesti uue hoone kuhugi mujale? Kui asuksime Tallinnas, siis oleksime seda kindlasti teinud. Aga praegu pean küsima, kes tahab meie ehitist osta? Ma ei usu, et neid ostjaid väga palju oleks. Lihameistri lihatööstuskompleks seisab juba kas teist või kolmandat aastat tühi. Iga aasta muudab maja seisukorra hullemaks. Lõpuks lükatakse see lihtsalt maha.

Teine asi on see, et kui me tahaks uut ehitada, peab meil raha kohe võtta olema. Praegu saame teha nii, et kui on julgust investeerida, siis teeme seda, kui ei, siis ei tee. Aga kui see ehitis oleks olnud Tallinna kesklinnas, oleks me selle maha müünud ja saanud üle poole ehitusmaksumusest kinni maksta müügist laekuva rahaga. Praegu me seda teha ei saa ja seetõttu on ehitus vahel vaevaline ja valuline.

Muidugi oleme investeerinud ka külmasüsteemidesse ja katlamajasse ning neid lahkudes kaasa ei võta. Aga miks me peaksime olemasoleva katla­maja maha jätma, kui sel on veel 50% vaba ressurssi? Miks me peaks oma külmasüsteemid maha jätma, kui oleme just välja ehitanud jääksoojuse maksimaalse ärakasutamise, tänu millele langeb meie elektritarve tunduvalt ja tõuseb seadmete efektiivsus?

Kas tootmishoonete puhul kasutatakse peale projekteerija ka arhitekti?  Kasutatakse. Kui räägime meie majast, siis arhitektuuribüroos, mida kasutasime, on nii arhitekt kui ka projekteerija. Arhitekt annab majale visuaalse ilme, olgugi et meie oleme selle ise juba valmis joonistanud. Ta soovitab erinevatele detailidele tähelepanu pöörata, näiteks katuseräästa või akende paigutusele. Ei taha ju päris küüni teha.

Mille alusel või kuidas te üldse projekteerimisbürood valisite? See on meil välja kujunenud eelmiste ehituste järgi, sest olgem ausad, ta (projekteerimisbüroo – toim) on meid tundma õppinud ja teab meie vajadusi ning seetõttu on meil lihtsam.

Pean ütlema, et selles firmas toimus meie hoone projekteerimise ajal n-ö pereheitmine, mille tulemusena projekt ka venis. Alustasime ühe inimesega, aga lõpetasime teisega. Selle tõttu oli vaja teha päris palju ümber, esines arusaamatusi, aga see kõik käib asja juurde.

Millised olid projekteerija valimise juures kõige tähtsamad tegurid?  Meil on selle võrra lihtsam, et oleme palju tööd ise ära teinud ja neile jääb vormistamise pool. Kui me oma ettevalmistused mõnele teisele büroole annaks, siis nad ei pruugiks aru saada, mida me tahame ja summa summarum see odavam ei tule. Võib pigem kallimaks minna. Lõpuks paneb väga palju paika toiduainetööstus ja selle erinõuded, sest toiduainetööstuste projekteerijaid Eestis väga palju pole.

Need ettevõtted, kes meiega koostööd on teinud, on projekteerinud mitte ainult ühe, vaid ­ikka mitu toiduainetööstust. Teame, et need, kes on meile projekteerinud, on projekteerinud ka teisele lihatööstustele.

Kas võiksite tuua näiteid erinõuetest toidu­ainetööstuse hoonete projekteerimisel? Toon mõne lihtsa näite. Esiteks, kõik pinnad peavad olema kergesti puhastatavad, teiseks ei tohi nad roostetada, seina ja põranda liitekohad peavad olema kumerad, valamute arv peab lähtuma toidu­hügieenist, et saaks toitu desinfitseerida ja pesta piisava põhjalikkusega. Ei tohi olla nurgataguseid, vale kaldega põrandaid, peab olema piisav hulk ­trappe põrandapesuks ja ka trappidele kehtivad eraldi nõuded ehk trapid peavad olema korvidega. Tavaprojekteerija paneks võib-olla tavalised vannitoa trapid, aga need meil ei tööta.

Võib veel rääkida torude läbimõõdust. Näiteks külmasüsteemide paigaldamisel on Eestis välja kujunenud kolm-neli firmat, kes teavad, milliseid külmaseadmeid peab paigaldama. Rääkides külmaseadmetest, siis neis tekib kondensaat, mida on vaja kuhugi juhtida. Kui inimene ei ole sellega varem kokku puutunud, siis ta unustab selle võib-olla ära.

Ükski torustik ei tohi jääda tootmisliinidele või pesemisele ette. Samuti ei tohi torustikud olla sellised, et neid ei ole võimalik pesta ja desinfintseerida. Lihtne näide, kivivill, millel on fooliumisolatsioon peal, ei sobi meile sellepärast, et vill läheb vett täis, hakkab hallitama ja tulemus on see, et saame bakterrid täis torustiku. See aga on toiduainetööstus­ettevõttele väga kahjulik.

 

Taust

  • Hoone peaks valmima märtsis

Nõo Lihatööstus müüs eelmisel aastal 5300 tonni lihatooteid, mis on ligi 15% rohkem kui aasta varem, käive kasvas ligi 14%, 21,5 miljoni euroni.
Hoone maksumus: veidi üle 2 miljoni euro.
Hoone suurus: 2000 ruutmeetrit, see suurendab tootmispinda 25%. 

Ajajoon:
Aastal 2010 alustati uue hoone planeerimisega.
Juuli lõpus 2013 läks ehitus käima, augustis kinnitas Nõo valla volikogu detailplaneeringu, septembris pandi nurgakivi. Märtsis 2014 on valmimistähtaeg.

Hoone otstarve: poole uue hoone pinnast moodustavad tootmisruumid ja külmlaod, 1000ruutmeetrisele teisele korrusele ehitatakse töötajate riietumis-, pesemis- ja puhkeruumid.
Loodav töökohtade arv: vähemalt 20 kohta oskus­töölistele.
Peatöövõtja: OÜ Ehitustrust LE.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. February 2014, 18:27
Otsi:

Ava täpsem otsing