Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ehitaja nime võiks nimetada
Õhtune uudistesaade rahvusringhäälingus näitab pikalt uue maja avamispidu – räägitakse hoone omanikuga, kaadris on omavalitsustegelased ja kõikjale jõudvad poliitikud. Palju rõõmsate nägudega inimesi, pakutakse torti ja lõigatakse linti. Ainuke mida teada ei saa, on see, kes hoone ehitas.
Meie praeguses meediapildis on sümptomaatiline, et just positiivse alatooniga lugudes ehitusobjektide edenemisest või valmimisest ehitajat naljalt ei mainita. Küll on lood vastupidi negatiivsete uudiste korral, kus süüdlane lihtsalt peab leiduma – siis nuheldakse kriitikavabalt ehitaja kaela kõik patud, tihti needki, milles ta isegi ei oska enda süüd kahtlustada. Olgu tegu siis küündimatu hankekorraldaja või vigasest projektist tuleneva probleemipuntraga, mille ravimine polegi ehitaja võimuses, sest teda juhib ju riigihange oma keeldude ja käskudega.
Teise järgu teosed. Hoonete ja rajatiste puhul on Eestis tegu justkui teise- või kolmandajärguliste teostega, millest igapäevameedias rääkides osa loojaid – projekteerijad ja ehitajad – nagu möödaminnes unustatakse. Arhitekt võib veel oma nime uudistest leida, kuid ülejäänud tegijad enamasti mitte.
Uutest ehitistest uudiseid tehes võiks heaks tavaks kujuneda ehitusettevõtte äramärkimine, miks mitte ka vastutava projektijuhi nimetamine. Muidu tunnevadki kuid või aastaid hea tulemuse nimel vaeva näinud insenerid end uue ehitise avamisürituse meediakajastust lugedes nagu kontvõõrad.