Eesti fosforiit on kullaauk

14. veebruar 2014, 00:00

Eesti kulla nimi on fosforiit. Kas Eesti suudaks seda kaevandada ja väetiseks toota sedasi, et maha ei jääks eluks kõlbmatu kuumaastik? On selleks sobilikke tehnoloogiaid? Kui ei, siis ei ole midagi teha – meenutame, nõukogudevastaseid meeleolusid Eestis aitas mobiliseerida oht, et NSVL hakkab Eestis fosforiiti kaevandama.

Mulle meenus fosforiit kahel põhjusel. Esiteks varahaldusfirma GMO juhi Jeremy Granthami värske kvartalianalüüs, kus visatakse õhku küsimus, mis juhtub siis, kui Araabia kevad jõuab Marokosse (ja Lääne-Saharasse, mille esimene okupeerib).

Teine põhjus on 12. jaanuari Äripäevas ilmunud Viru Keemia Grupi projektijuhi, reformi­erakondlase Kalev ­Kallemetsa lugu, mis räägib Eesti maavarade kasutusele­võtu potentsiaalist.

Hulk kasutamata maaki. Granthami hinnangul on maailmas kasutamata 20–30% fosforiidimaagist, mille kontsentratsioon on piisavalt kõrge, et seda efektiivselt ja odavalt toota, nii et põllumehed saaksid seda nõutud kogustes kasutada. Maroko ja tema kontrollitavas Lääne-Saharas asub 75% pluss-miinus 10% kogu maailma kõrge fosforisisaldusega fosforiidimaagist, mis on väiksema tootmiskuluga. Väljaspool Marokot on küllalt fosforiidimaaki, millest jätkuks umbes 50 aastaks, arvestades tarbimise kasvuks 2% aastas.

Tõenäoliselt jõuab maailmas väljastpoolt Marokot pärit fosforiidimaagi tootmises 30 aasta pärast kätte tipp ja siis algab põrgu. Kui Maroko pakkumise poolelt ära langeb, võib see tekitada suuri probleeme.

Maroko tunnetab oma rolli turuliidrina ja hinnaseadjana. Kuid Marokost ei ole kaugel Egiptus, Süüria, Liibüa, ­Mali – mis on pigem mittefunktsioneerivad riigid. Mis juhtuks, kui Marokosse, kus on inimkonna ajaloo üks olulisemaid monopole, leviks ebastabiilsus?

USA või Hiina sõjavägi ei laseks tõenäoliselt Marokol muutuda mittetoimivaks riigiks. Kaalul on liiga palju – rahutused kogu arenevas maailmas toidu hinna tõusu ja väiksema viljasaagi tõttu.

Kallemets kirjutas, et meil on üle 2 miljardi tonni fosforiiti, kus P2O5 sisaldus on üle 15% ja mis on piisav väetise tootmiseks. 5 miljoni tonni fosforiidi töötlemisele saaks ühe uuringu järgi rajada 500 miljoni eurose investeeringu ja käibega tööstuse 1500 otsese töökoha ning 100 miljoni eurose riigituluga.

Tööd ja leiba. Kas meil on tahtmist tehnoloogia olemasolu korral kasutada maapõues olevat rikkust, et Eesti ja maailm saaks viljeleda nüüdisaegset põllumajandust? Mitte vedada välja fosforiiti, vaid toota sellest Eestis lõpptootena väetist sildiga “Made in Estonia”.

Euroopa jõuaks seda osta. See pakuks tööd Eesti sadamatele. Ehk jääks osa väljarändavat tööjõudu Eestisse, kui tekiks kõrgepalgalisi kõrget lisandväärtust loovaid töökohti.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. February 2014, 19:12
Otsi:

Ava täpsem otsing