Kolmapäev 22. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Iirimaa virgub kriisi painest

14. veebruar 2014, 00:00

Elevus ja lärm Davy Byrnesi pubis Dublini kesklinnas sunnib meid  Iirimaa endise suursaadikuga Eestis Sean Farrelliga varju otsima pubi tagumises ruumis, kus on rahvast vähem ja veidi vaiksem.

Arutleme, mis detsembris lõppenud abipaketiga, mida Eestigi maksumaksja käendas, Iirimaal õieti muutunud on.

Alateadlikult või mitte uitab Farrelli mõte Briti endise peaministri Winston Churchilli ühe kirjatüki juurde, kus teemaks on pinged Iirimaal, mis esimese ilmasõja puhkedes tagaplaanile jäid, kuid sõjakära raugedes ja suitsu hajudes jälle esile tõusid. Samasugused nagu enne.

Farrell räägib nördimusega, kuidas poliitikud buumi eel Iiri maksubaasi laastasid, makse muudkui vähendasid ja sotsiaaltoetusi suurendasid, ostes ennast nii aina uuesti võimule. Räägib, kuidas pankurid peaministriga golfi mängisid, kuidas pankurid peaministriga – Farrell teeb pausi – mängisid.

Eelmise päeva Iiri ajalehtede esiuudis on olnud pankrotistunud suurpanga Anglo Irish Banki tippjuhtide kohtuprotsess.

See on puhastav, et nüüd lõpuks ka pankurid kohtusse jõuavad, nendib Farrell.

Kipakas edumudel. Farrell võrdleb Iiri buumiaegset majandusmudelit kolmejalgse taburetiga. Üks jalg oli suur maksutulu kinnisvaratehingutelt, teine suur hõive ehitussektori arvel, kolmandaks helde sotsiaalkindlustussüsteem. See viimane jalg on nüüd veel ainsana püsti.

“Sotsiaalkindlustussüsteem on jätkuvalt liiga helde,” toob Farrell näite, mis mõttes “hea kriis” riskib raisku minna. Ehk millised reformid on pooleli. Universaalsed lastetoetused on 130 euro tasemel kuus ikka veel “naeruväärselt” kõrged, leiab ta. (Samas olgu öeldud, et lasteaiad on Iirimaal tasulised ja kulu keskmiselt 1000 eurot kuus)

Teisalt on Farrelli hinnangul positiivne, et Iiri maksubaasi on troika (ehk abilaenu tingimuseks olnud majandusreformide üle järelevalvet teinud IMFi, ELi ja Euroopa Keskpanga esindajate) pealekäimisel laiendatud. Buumi harjal oli 15% valitsuse maksutuludest kinnisvaraga seotud, olen paar päeva varem kuulnud Iiri kinnisvarasektori ettevõtteid ühendava liidu juhilt Peter Staffordilt.

“Laiem on ta jah, aga mina maksumaksjana olen üks,” toriseb nüüd pensionil suursaadik.

Seda kuulen Iirimaal veel mitmelt inimeselt, et muutuste ja kohanemise põhiraskus – nii maksutõusude kui ka kärbetena, on eraisikute peal. Äri ja ettevõtlust püüab valitsus igati hoida.

“Tegelikult oleme tagasi 2002. aastas,” räägib endine IMFi asedirektor, nüüd professor ja Iiri valitsuse nõunik Donal Donovan, kelle eelmisel aastal ilmunud raamat just keldi tiigri jalust viinud tõbesid diagnoosib.

Tormisel õhtul, kus Dublini peatänav on purunenud vihmavarjudest kirju, on Donovan kohtumiseks aega näpistanud ühelt lennukilt teisele tõttamise vahepeal. Püüan juttu hoida sellel, mis on muutunud ja mis saab edasi. Donovan räägib, et makrotasemel on asjad Iirimaa majanduses enam-vähem korda saadud. Kuid nii nagu aastatuhande alguses, on majandus jälle suures sõltuvuses rahvusvahelistest suurkorporatsioonidest ja soodsast maksukeskkonnast.

Nõrk nurgakivi. “Üks asi on see 12,5%ne määr,” ütleb Donovan, enne hoolega sõnu seades, kui avaldab, et vaevalt nii madal ettevõtte tulumaksumäär perspektiivis jätkuda saab. Küllap peab Iiri määr tõusma ja teistel riikidel alanema.

Teine asi on Iirimaa pakutud maksude optimeerimise võimalused, millest kõige paremini on tuntud ehk Apple’i juhtum. USA ja Iiri maksukoodeksi koosmõjust tekkis olukord, kus Apple’il ei olnudki lõpuks riiki, kus tulnuks makse tasuda. Sellest oli USA Kongressis mullu suur pahandus ja nii otsustas Iiri valitsus, et selletaoline kombinatsioon ei ole enam lubatud. Kõik muu on jõus.

Donovanile teeb küsimus laiemalt muret – kuivõrd jätkusuutlik on selline maksudele ja suurkorporatsioonidele rajatud majandusmudel. Tarvitseb kusagil mõnd rahvusvahelist maksulepingut muuta ja kohe kannatab Iirimaa atraktiivsus välisinvestorite silmis. Põhjustel, mida Iiri valitsus ise ei kontrolli.

Ka Iiri poliitilises kultuuris, millest olid tingitud kriisini viinud juhtimisvead, pole Donovani arvates veel piisavalt muutusi. Poliitikategemise nõrkustena loeb ta üles kalduvuse grupis kõik ühtemoodi mõelda, liiga isikute tasandile toodud debati, mis ei lase inimestel ausalt oma eriarvamust avaldada, vähese välisilma tundmise ning suutmatuse õppida teiste riikide vigadest. Ikka arvatakse, et Iirimaal on kuidagi teistmoodi. Kõige halvem on aga see, et riske, mis on küll vähe tõenäolised, kuid juhtudes eriti ränkade tagajärgedega, tavaliselt ette läbi ei mõelda.

“Selle parim näide on, et isegi keskpangas, ­finantsjärelevalves ja rahandusministeeriumis ei olnud keegi enne kriisi puhkemist isegi mõelnud võimalusele, et kinnisvara hinnad kokku kukuvad,” ütleb Donovan ja soovitab oma raamatust lisa lugeda.

Nüüd on Iirimaal järelevalvet tegemas teised inimesed, kelle kohta Donovan nendib, et nad ei ole enam n-ö vana eliidiga seotud. Positiivseks arvab ta ka euroala pangaliidu loomise ja Iiri pankade allutamise Euroopa Keskpanga järelevalve alla.

Kogu oma olemuselt ülimalt joviaalne Donovan süvendab Iirimaal tekkinud muljet, et inimesed hakkavad kriisi painest virguma. Pubid ja restoranid on rahvast täis, pealinnas Dublinis räägitakse juba kinnisvara minibuumist, mille taga on Iirimaale kolimist jätkanud rahvusvaheliste suurkorporatsioonide vajadus tänapäevaste kontoripindade ja korterite järele.

Oleksin oma unises riigiteenistujate rajoonis peaaegu maha maganud, kui kiiresti majandus on toibumas, ütleb Farrell jutuvadast rõkkavas Davy Byrnesi pubis.

Võlad on veel maksta. Meeleolud on Iirimaal tõesti paranenud. Kuid raha on inimestel käes vähem ja ees uued maksutõusud, sest krahhis kõrbenud pankade päästmisest on üleval suur riigivõlg, 120% SKPst. Võla teenindamiseks laenab riik tänavu üle 8 miljardi euro. Eraisikute võlakoorem kõrgub majapidamiste sissetulekust 198% tasemel. Kinnisvara müüa on ikka väga keeruline – buumi ajal vara ostmiseks võetud laene praegused hinnatasemed ei kata. Ajalehtedes lubavad Iiri poliitikud aga juba maksukärpeid. Valimised lähenevad.

“Plus ca change,” kirjutab endine suursaadik mulle eile läkitatud kirjas. Ehk mida rohkem asjad muutuvad, seda vähem nad tegelikult muutuvad.

  • Eestlased Iirimaal: tiksume vaikselt

“Lasevad oma riigi rappa ja lähevad siis Brüsselisse kõrgetele ametikohtadele,” on esimene hinnang, mida kuulen, kui jõuan Iirimaale, et uurida, kuhu kinnisvara- ja pangakrahhi läbi teinud riik on Eesti maksumaksja käendatud abipaketi toel jõudnud.

Ütlejaks on bussijuht Dave, kes roolib oma rohelist Dublin Coachi niisama hullus tempos kui lilla võluribussi juht Harry Potteri filmis.  Lakkamatult lobisedes ja iga piletiostjaga asja tehes näitab Dave kiiresti kätte, et Ida-Euroopast tulijaile on ­Iirimaa võimaluste maa ka IMFi ja ELi nõutud kärpekuuri järel. Dave’i bussis on töölise tunkedes vanem mees Rumeeniast, neiu Lätist ja poola aktsendiga mees, kes ütleb end samuti bussijuhi olevat.

Äripäeva esimene peatus Iirimaal on 2006. aastal Eestist ära kolinud Eduard Voltshkovi juures, kes peab Viljandi-suuruses Newbridge’is kardinate ja ruloode kauplust. Kliendid on parajasti leti ääres.

“Mina ei näe praegu mingisugust mõtet tagasi minna,” räägib Eduard rahulikul sõbralikul moel, kui on kliendid ära saatnud, ehkki majanduse buumiajaga võrreldes on kardinate paigaldust ja mõõtmist 50–60 tunni asemel praegu ehk 10 tundi nädalas. “Siin tuleb lihtsalt ära tiksuda, kuni ajad paremaks lähevad.”

Kunagi nelja müüja ja kolme tehasetöölisega toiminud iirlase ettevõttest on saanud Eduardi ühemehefirma, mis saab arved “enam-vähem makstud”. Hiljuti on ta siiski appi palganud tööd vajanud Eesti neiu Lili. Too on tänavalt tuppa aidanud koera, kes tänulikult põrandal vänderdab.

Poodi on asja teinud ehitaja Jaanus Väli. Kui Eduard tögab, et tööd on ehitajal heal juhul kahel päeval nädalas, protestib ehitaja häälekalt. “Kevade poole hakkab täiega pihta,” õiendab ta.

Kinnisvarahinnad on põhjast läbi ja vahepealse ehituspausi järel on jälle tekkinud nõudlus ­uute pindade järele. Palganumbriks nimetab Jaanus pinnimise peale ehituse oskustöölisele 500–800 eurot nädalas buumiaegse 850–1000 euro asemel.

Riigi tugi aitab. Kärbete kohta küsides jõuab jutt kiiresti sotsiaaltoetuste peale, mis on Iirimaal kriisi ajal vähenenud, kuid Eestiga võrdlust ei kannata. Kui varem sai töötu abiraha üle 200 euro nädalas, siis nüüd on summa 188 eurot ja seda kas või elu lõpuni. Lisaks on hulk eluaseme- ja muid toetusi, ehkki varasemast väiksemas mahus.

“Turvatunne on, et riik toetab, kui midagi peaks juhtuma,” ütleb Eduard.
Miinimumpalga üle puhkeb vaidlus, kuid lõpuks selgub, et see on kriisi ajal hoopis tõusnud ja on praegu 8,65 eurot tunnis.

“Kui Eestis tõstetaks miinimumtunnitasu vähemalt viie euro peale, hakkaksid ka maksud riigikassasse tõusma ja sotsiaalsüsteem oleks parem,” arutleb Eduard.
Ettevõtjana Eduard IMFi-ELi abipaketist erilist pitsitust pole tundnud.

Samasuguse hinnangu annab järgmisel päeval ka Harry Laanisto, kes müüb Dublinist umbes 20 km põhja poole jäävas aianduskeskuses puitmaju.
“Maksud on siin väga leebed,” räägib Laanisto oma näidismajade linnakus sisse seatud kontoris, mille teeb eriti õdusaks katusele rabisev vihm ja hubisev elektrikamin.

Leebe maksuamet. Laanisto toob näiteks käibemaksu, mis on vaid 13,5%, kui lõpptoote hinnast on vähemalt 60% töö hind. Muidu on käibemaksu määra Iirimaal kriisi ajal kergitatud 21 protsendilt 23 protsendile. Ettevõtte tulumaksu määr 12,5% on jäänud samaks. Leebeks nimetab 14 aastat Iirimaal elanud mees ka Iiri maksuametit – väikefirma, millest kriisi ajal on peremehe sõnul saanud “väga väike firma”, maksab käibemaksu kord kvartalis.

“Kõik läheb väiksemaks, majad lähevad väiksemaks ja müüme vähem,” kirjeldab Laanisto kriisi mõju. 2009. aastaga võrreldes on müük vähenenud 85%. Toonase 120 maja asemel läheb praegu aastas kaubaks ehk 30–40 maja, ehkki võrrelda on raske, kuna maju on igas mõõdus. Parematest aegadest kõneleb Iirimaa kaart kontori seinal, kus müüdud maju märkivaid nööpnõelu on pikitud üle riigi.

Laanisto kurdab, et puitmajaäri piduriks on iirlaste suur võlataak. Buumi ajal osteti laenuga majad, mille hind on nüüd poole võrra kukkunud, laen aga ikka alles täismahus üleval. Inimestel pole kindlust, mis edasi saab. Ei taheta isegi enam oma majade eest hoolitseda ning kui puitmaju ostetakse, siis uuritakse, kuidas neid lahti saab võtta ja transportida, kui kolimiseks peaks minema. Ja hinnaga tingitakse.

Pangad pole inimesi kodudest välja tõstnud, kuna praeguses turuseisus pole ka pankadel majadega midagi peale hakata. Laene on ajatatud ja lepitud sellega, et inimesed tasuvad vaid intresse. Laenude mahakandmist on pangad püüdnud vältida, kartes, et sellisel juhul lõpetavad laenude tagasimaksmise ka need, kes seda seni teinud on.

Laanisto usub, et varsti hakkavad pangad siiski majalaene vähemalt osaliselt kustutama. See tooks uue hingamise ka tema ärile. Esimestest juhtumitest ongi lehtedes juba juttu, niisamuti kui Iirimaal uute seadustega lihtsustunud esimestest eraisiku pankrotiprotsessidest.

Suur hapude laenude hulk Iiri pankades, mis IMFi andmeil küünib laenuportfellist 26%-le, pärsib ka uute laenude andmist. Eriti raske on laenu saada väikestel firmadel, mis närvutab majanduse toibumist. Laanisto ütleb, et tema oma äris kohaliku pangalaenuga ei rehkenda. See võib olla üks põhjus, miks firma on püsima jäänud.
Veel üks eestlane, kellega Äripäev Dublinis kohtub, pole aga jäänud ära ootama kinnisvarasektori toibumist. Arvo-Jürgen Rägastik on vahetanud ametit ja töötab marketingi alal. Ta on nüüd ise enda tööandja, kellel on käivitamisel ka ekspordi ja impordiga tegelevad firmad.

Õpi midagi uut. “Üks uks sulgub ja teine avaneb,” nendib ta kohtumisel uhiuue hotelli baaris, mille kõrval haigutab alles täis ehitamata krunt nagu pommiauk. Siit ei jää kaugele kinnisvaraarendus, kuhu firma, kus Rägastik varem töötas, uksi ja aknaid vahendas. Kui sealt praegu õhtusel ajal mööda sõita, on näha, et alumiste korruste aknad on pimedad.

Rägastik kiidab Iiri ümberõppe ja ettevõtlustoetuste süsteemi, millest – nagu reisi ajal kuuleme –on kasu saanud ka Limerickis fotograafiks ümber õppinud Tarmo Tulit.

“Siin on töökoolitused, maksuvabastused alustavatele ettevõtetele (kuni kaks aastat – toim), toetused, kui võtad juba teisi enda heaks tööle, toetused eksportivatele firmadele,” loetleb Rägastik.

Tulit, kellega oleme samal päeval kohtunud  Delli tehase lahkumisest ränga hoobi saanud Limerickis, püüab samuti oma firmat käima saada.

“Annan sellele veel ühe proovi,” teatab 2001. aasta kevadest Iirimaal elanud noor mees rõõmsalt, unistades lisaks Iirimaale tööotstest Londonis ja Madridis.

  • Kinnisvarasektor on põhjast läbi

“Hiljaks olete jäänud, ei ole teil siin stoorit, kriis on juba ära olnud,” ütleb Dublinis Iiri kinnisvara­sektori ettevõtteid koondava organisatsiooni PII juht Peter Stafford.
Kinnisvarasektor oli Iiri majandust tabanud kriisi epitsenter. Kui odav laenuraha järsku lõppes, jäid arendused päevapealt pooleli. Kriisi ajal kukkusid majade ja korterite hinnad 50–60%, kohati 70–80%.
Stafford räägib, et nüüd läheb ehitamine vaikselt edasi – pooleli jäänud arendusi ehitatakse valmis, sest pealinnas on rahvusvahelised suurkorporatsioonid, nagu Google, LinkedIn ja Facebook, tekitanud taas nõudluse nii uute kontori- kui ka elamispindade järele.
“Oleme tagasi defitsiidis,” ütleb Stafford. “Kriisi ajal ei ehitatud ju kaua aega mitte midagi.”
Toibumine on siiski alles habras ja ebaühtlane. Sisuliselt on tekkinud kaks kinnisvaraturgu, pealinn ja ülejäänud riik. Kuid kindlasti jõuab toibumine varsti ka teistesse suurematesse linnadesse, usub ta. Turul toimetavad aktiivselt välismaised investeerimisfirmad, nagu BlackStone ja Kennedy Wilson.
Möödunud aasta oli esimene, mil kinnisvara hinnad krahhi järel üle riigi jälle kosusid.

  • Palgad on väiksemad

Kui uurin Iirimaal, kuidas ­IMFi ja ELi abiprogrammi ajal palgad on muutunud, ütleb Iirimaa läänekaldal Limerickis töötav Reelika Miina, et hotelli keskastme juhina tuli tal leppida 5% suuruse palgakärpega. Peale selle on maksud tõusnud.
“Palgalehelt näen, et 100–150 euro võrra on maksud sissetulekut vähendanud,” ütleb varsti 10 aastat Iirimaal elanud noor naine, avaldades, et nädalapalk on alanenud 367 eurole.
Dublini Trinity College’i füsioterapeut Karita Saar Cullen, kes meie kokkusaamise teisel minutil teatab särtsakalt, et teeb pilatest ka Iiri keskpangas (manades mu kujutlusse Eestit väisanud Iiri keskpanga juhi), rehkendab oma pere tulude vähenemiseks 20%.
Ise riigi palgal olles pole tal palka kärbitud, kuid maksud on tõusnud.
10–35% suurust palgakärbet möönab Dublinis ka kohaliku optikaketi üht kauplust juhatav Margus Väli, kelle sõnul on palgad siiski vaikselt juba taastuma hakanud.
Iiri valitsust nõustav endine IMFi tippametnik Donal Donovan ütleb, et avalikus sektoris on palgad alanenud umbes 15%. Erasektoris on langus suurem, kuid veelgi suuremat langust on ära hoidnud iirlaste väljaränne. Töötus riigis on 12,1%.

  • Maksud alla keskmist

ELi ja IMFi abipaketi järel on Iirimaa maksukoormus ikka alla Euroopa Liidu keskmise, 32% SKPst.
Ettevõtte tulumaks on jäänud 12,5% tasemel muutmata.
Iiri valitsus pole andnud järele ka välisriikide survele vähendada rahvusvaheliste suurkorporatsioonide võimalusi Iirimaa kaudu makse optimeerida.
“Ma ei arva, et Iirimaa midagi ühepoolset teeb enne, kui selles osas pole rahvusvahelist kokkulepet,” räägib konsultatsioonifirma Ernst&Young maksuosakonna juht Dublinis Kevin ­Mcloughlin.
Atraktiivsuse lisamiseks on Iirimaa kehtestanud maksulae kõrgepalgalistele välisekspertidele, kelle kohalolek on eriti oluline firmade käivitamise faasis. “Sellega tunnistatakse võtme­isikute tähtsust ettevõtte asukoha valikul,” ütles Mcloughlin.
Järsult on kriisiga vähenenud kinnisvarasektori osatähtsus valitsuse maksutuludes. Buumi ajal maksustati tehinguid, mis tagas priske tulu, kuni kinnisvarahinnad püsisid kõrged ja ostjaid jagus. Nüüd on kehtestatud iga-aastane varamaks, mis arvutatakse vara väärtuselt.
220 000 eurole hinnatud maja pealt on maks umbes 400 ­eurot, tõi näite Trinity College’is töötav Karita Saar Cullen.
Uue maksuna jõustub tulevast aastast veemaks – seni pole iirlased vee ja kanalisatsiooni eest midagi maksnud. Lisandunud on universaalne sotsiaalmaks, CO2-maks ja hulk n-ö vargsi tõusnud makse. Rääkimata alkoholi, tubaka ja kütuseaktsiisi tõusust.

Äripäeva ajakirjaniku ja fotograafi Iirimaa sõidu kulud kattis Euroopa Komisjon.

 

Taust

  • Mis juhtus Iirimaal pärast börsikrahhi

2008. a septembris pärast USA investeerimispanga Lehman Brothersi krahhi tegi Iiri valitsus otsuse garanteerida kuue suurima panga varad, adumata laenu- ja kinnisvarabuumi kütnud pankade probleemide tegelikku ulatust.
2010. a novembris oli Iirimaa sunnitud Kreeka järel teise euroala riigina IMFilt ja ELilt abipaketti paluma, kokku 67,5 mld eurot.
Mullu detsembris sai Iirimaast esimene euroala riik, mis abiprogrammi toel turgude usalduse taastas ja käenduse alt välja sai.
2014. aasta riigieelarve on ­Iirimaal üheksas kärpe-eelarve, kus 2/3 langeb kärbete ja 1/3 maksutõusude arvele.
Kõik kärped ja maksutõusud kokku on vähendanud kõrgemapalgalistel sissetulekuid 15% ja madalamapalgalistel 12,5%, hindab majandusinstituut ESRI. Madalamapalgalistel on kärbete talumiseks kõige väiksemad puhvrid.

 

Tasub teada

  • Miks eestlased koju ei kipu

Eduard Voltshkov, kardinapoe omanik: Mina ei näe praegu mingisugust mõtet tagasi minna. Siin on paremad võimalused ja teine elatustase. Miljonär näeb pubis välja nagu iga teine.

Jaanus Väli, ehitaja: Lugesin Eesti ajalehest, et odavtööjõudu pole, tegi vihaseks. Tööjõud on tööjõud. Siin sellist asja ei kuule. Mina Eestisse tagasi ei kipu. Kui, siis vanaduspõlve pidama. Suviti.

Harry Laanisto, puitmajade müüja: Oleme Eesti tarnijatega jõudnud teatud kvaliteedini selle 10 aastaga, pole lihtne hüpata mujale. Istume ka majalaenu otsas kinni.

Tarmo Tulit, fotograaf: Tahaks kolida pigem sinna, kus fotograafi jaoks rohkem midagi toimub, Londonisse.

Reelika Miina, hotelli keskastme juht: Ei tea kas julgeksin enam Eestisse tulla. Uuesti nullist alustada. Ja mul on siin boyfriend.

Arvo-Jürgen Rägastik, ­ettevõtja: Eestisse meelitaks tagasi suhtumise muutumine, kuidas kodanikega käitutakse.

Karita Saar Cullen, füsioterapeut: Ma olen oma tööga väga rahul, mu mees on tööga väga rahul, mu lapsed on kooliga väga rahul. Kui sellised põhiasjad on paigas, siis niisama ei rända kuskile.

Margus Valt, optikapoe juhataja™: Olen ära harjunud, et siin on turvaline seljatagune. Kedagi ei jäeta tänavale. Ja paljud asjad on odavamad.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. February 2014, 18:55
Otsi:

Ava täpsem otsing