Pöörame riigi õigetpidi

Robert K. Greenleaf tuli oma teenindajakeskse juhtimise teooriaga välja 1970. aastal. Selle eesmärk oli muuta kardinaalselt organisatsiooni juhtimisstiili: pöörata juhtkonnale orienteeritud võimupüramiid teistpidi, nii et kõige kõrgemale asetuksid teenindajad ja ettevõtte kliendid. Greenleafi veendumuse kohaselt loob selline mudel hooliva, motiveeritud ja edukalt töötava organisatsiooni.

Kulus aastakümneid, enne kui Greenleafi ideid hakati iseenesestmõistetavana ellu rakendama ja juurdus arusaamine, et teenindava organisatsiooni edukus sõltubki klienditeenindajast ja et vähemotiveeritud töötaja ei ole kuigi efektiivne. Ühe Greenleafi ideid järgiva organisatsioonina on tuntuks saanud näiteks Dallases tegutsev TDIndustries, mille ajakiri Fortune valis selle aasta jaanuaris USA 100 ettevõtte hulka, kus on kõige parem töötada.

Eestis kuuleme paraku ka praegu miinimumpalga eest tehtavast orjatööst, kus teenindajast ei hoolita. Halva näitena on ajakirjandusse jõudnud töötajate halb kohtlemine näiteks ühes kaupluseketis.

Juht teenindajaks. Kui autoritaarne juhtimisstiil eeldab selgelt püstitatud ülesandeid ja nende täitmise pidevat kontrollimist, siis teenindaja­keskne juhtimine kaasab teenindajad otsustamisse. See suurendab nende vastutust, kuid ka motivatsiooni seista organisatsiooni hea käekäigu eest. Ja lõpuks muutub ka juhtkond teenindajaks, kes panustab oma meeskonda.

Teenindajakeskses organisatsioonis on teenindaja seatud juhtkonnast kõrgemale, välja on  toodud vajadus oma töötajaid kuulata ja mõista, olla empaatiline ning töötajate arengule ja heale enesetundele kaasa aidata, kujundades organisatsioonis ühistunnet ja suurendades igaühe võimekust oma töölõigus iseseisvalt toime tulla. Auto­ritaarne ja vähemotiveeritud töötajakonnaga organisatsioon eeldab samas sunnimeetodite kasutamist, karistamist ja hirmutamist. Seda organisatsiooni iseloomustab sageli suur kaadri­voolavus.

Greenleafi teooriat saab väga hästi rakendada riigile. Ka riik on ühtsena toimiv organisatsioon, millel on nii oma juhtkond kui ka tavalised töötegijad, kelle tööl ja maksudel see riik seisab. Riigile ülekantuna eeldab Greenleafi mudel vastavalt, et oma kodanike suurima motiveerituse saavutamiseks peab riik olema neile orienteeritud. Mõistagi ei piisa sellest, kui  valitsus ütleb, et ta on orienteeritud, aga inimene ei tunne seda. Selline organisatsioon ju ikkagi ei toimi. Green­leafi teooria tunnusjoontele tuginedes poleks kodanikkonnale orienteeritud riiki raske ära tunda. Eelkõige iseloomustaks seda kokkukuuluvustunne, uhkus, et elatakse just selles riigis, ja soov sellesse riiki panustada.

Motivatsiooniteooriad ütlevad, et oma töö­koha headuse üle otsustades ei ole sissetulek alati esmane tegur, vaid sama oluline või veelgi olulisemad on ka muud asjaolud – meeldivad töökaaslased ja töökeskkond, kolleegide tunnustus, sellest tulenev hea enesetunne, sobiv asukoht, tööandja muud pakutavad boonused, näiteks tasuta sportimisvõimalus või lastehoid jne.

Elujõud otsustab. Mõistagi pakub ka riik boonuseid – tasuta haridus, tasuta arstiabi jms, kuid see pole piisav kodanikkonna hinnangute mõjutamiseks, kui ta tunneb, et temast tegelikult ei hoolita ja et teda on ebaõiglaselt koheldud. Ebaõiglustunnet loob nii tippjuhtkonna ja tavalise töötegija vahel tekkinud tohutu palgalõhe, kummitempliks muutunud parlamendi nautlev elustiil kui ka nelja riigierakonna poputamine riigieelarvest, samas kui kodanikeorganisatsioonid on riigi elust kõrvale tõrjutud. Ja mõistagi sellega kaasnev arrogants.

Teisisõnu, ettevõte nimega Eesti riik ei esinda just kõige paremat juhtimisstiili ja on tekitanud oma kodanikkonnas peaaegu vastikustunde. Nii on ilmselt paratamatu, et inimesed sellest “ettevõttest” lahkuvad, sest motivatsioon sinna jääda on nõrk. Nii võtab valesti juhitud riik koos inimeste lahkumisega sellelt riigilt ka elujõu, sest kui pole töötegijaid, ei tule investeeringuid ega teki maksuraha. Paratamatult räägime me täna strukturaalsest tööjõu puudusest ja vajadusest hakata tooma Eestisse odavat tööjõudu kolmandatest riikidest, sest meie enda kodanike jaoks ei ole siin töötamiseks motivatsiooni.

Uusi töökohti loob vaid rahva enda elujõud. Vaja on riiki, milles inimene tunneb oma osalust  ja tajub juhtimise õiglust. Just selline on eduka organisatsiooni, eduka riigi retsept.