Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Putini-Medvedevi stiilis kokkulepe
Siim Kallase valmisolek saada Reformierakonna esimeheks ja peaministrikandidaadiks on sümpaatne.
Kõike positiivset rikub aga viis, kuidas Kallase tulekut esitatakse. See on üdini poliittehnoloogiline käik. Kallas ütles, et tema tuleks, ja Ansip tervitas. Takkapihta antakse mõista, et Ansipist saab Kallase mantlipärija Euroopa Komisjonis. Andke andeks, aga mulle meenutab see Putini-Medvedevi pidulikku rollivahetust Moskvas mõni aasta tagasi.
Ma ei võrdle Ansipit Putiniga või Kallast Medvedeviga. Sarnasus pole persoonides, vaid selle käigu lavastuses ja siin peegelduvas ülevalt alla juhtimises, mis näitab Eesti erakonnapoliitika hapnemist. Veenvam oleks see, kui Kallast toetaks rühm Reformierakonna muutustealtimaid liikmeid, kes julgeksid kritiseerida seni erakonna juhtimisel tehtud vigu.
Sisedemokraatia küsimus. Säärase esitlusviisi pärast on mul pisut raske uskuda Kallase võimesse ühe kõige paadunuma kartellierakonna Augeiase talle puhastada. Putini-Medvedevi stiilis lavastatud kokkulepe ei jäta erakonna sisedemokraatia jaoks just palju võimalusi.
Kuna mõni saatuslik tagasisamm astuti Eesti demokraatias just siis, kui Kallas Reformierakonda juhtis, on ta nüüdne hinnang toimunule tähtis. Rääkida tuleks 2001. aastal Reformierakonna nurjatud haldusreformikavast, 2002. aasta katsest keelata kohalikud valimisliidud ning 2003. aastal otsustatud erakondade rahastamise hüppelisest suurendamisest.