Hobi. Minimaailmale pühendunud

21. veebruar 2014, 00:00

Norras naftapuurtornide elektriinstallatsioonitöid tegeva pereettevõtte Lordvik ühe omaniku Aivo Tõkke hobi on mudelautode kogumine. Praeguseks 600 auto suuruseks kasvanud kollektsioon on Tõkke Pärnu korteris kenasti klaasriiulitele paigutatud.

“Praegu mahuvad need veel koju ära,” naerab mees, keda paeluvad nii klassikalised Ameerika Cadillacid kui ka voolujoonelised Prantsuse Citro?nid.

Juba meie kohtumise alguses mainib Tõkke, et tema esimese mudelautode koguga juhtus paarkümmend aastat tagasi suur õnnetus. Nimelt “sõi” tema kaheaastane poeg selle lihtsalt ära, sel ajal kui Tõkke Soomes komandeeringus oli.

“Olen nüüdseks juba endisele abikaasale andestanud, et ta mu mudelid pojale mängida andis. Kord nägin ka ise, kuidas poisil võttis umbes 5 sekundit, et võtta hammastega rehvid maha ja teha täismontaaž,” meenutab Tõkke oma esimest sajast mudelist koosnenud kogu, millest on praegu järel vaid hunnik rehve ning murtud korpused.

Suur vanakraamipoes käija. Valus mälestus nooruspõlve kollektsiooni traagilisest saatusest pitsitas meest üle kahekümne aasta. Kuna sügaval hinges oli aga kogumispisik sees, võttis Tõkke hobi paar aastat tagasi uuesti käsile. “Kui seoses Norra äriga hakkas natuke taskuraha üle jääma, siis lõi see leek minus jälle lõkkele. Mudelite korjamine on kallis lõbu,” tunnistab ta. Nüüd on ka Tõkke poeg juba täisealine ja aitab kogu täienemisele hoolega kaasa.

Kui nõukogude ajal käis Tõkke poisikesena Pärnus suveniiripoodides paarirublaseid Vene sõjatehastest pärit mudeleid jahtimas, siis nüüd vaatab ta hoolega ringi vanakraamiturgudel ja kasutatud asjade poodides. Näiteks kirbuturult võib mehe sõnul leida väga põnevaid metallist vidinaid, mis mõne teise jaoks tundub mõttetu rämps. “Poest võib osta Vene mudeleid 3–20 euroga, eriti hinnas on praegu nõukogudeaegsed Tšaikad, mis maksavad oma 50 eurot,” räägib Tõkke, nentides, et ka vanakraamikaupmehed teavad, mis hinnas. Samuti on ajaloolisi mudeleid üsna keeruline kätte saada.

Emotsionaalne side kõige tähtsam. Kuna mudel­autode valik on peaaegu sama lai kui tavamasinatel, siis kõike koguda pole mõeldav. Kollektsionäär peab selekteerima, mis teda kõige rohkem paelub. Tõkke lemmikuteks on politsei- ja meditsiiniautod ja lisaks masinad, millega ta on ise elu jooksul sõitnud. Nii on tal mudel esimesest autost, millega ta sõitma õppis, ja praegu kasutatavast maasturist, mille mudeli ta sai poja abiga eBay kaudu USAst.

Lisaks on Tõkkele oluline emotsioon, mis iga mudeliga seostub. Sageli on mõnel riiulil seisval autol nii südamelähedane saamislugu, et ta ei annaks seda ka relva ähvardusel ära. “Kui elasin vahepeal Prantsusmaal Vahemere ääres, ostsin sealt ühe käsitöölise valmistatud mudeli, mille kapoti all on kvartskell. Nüüd käisin sealsamas suveniiripoes ja seda meest, kes neid valmistas, enam ei ole,” tõi Tõkke näite ühest oma kogu väga hingelähedasest mudelist.

Sellepärast ei hinda ta mudeleid kunagi rahalise väärtuse järgi, kuigi välismaa veebipoodidest saab tellida ka haruldasi 300–500euroseid mudel­autosid. “Vahel vaatan Itaalia tootjaid ja hammas läheb verele küll, aga 300–400 eurot ühe mudeli eest välja käia on palju. Lisaks pole sellel emotsionaalset sidet,” arvab Tõkke.

Kogu täieneb peamiselt reisidega. Kõigele lisaks teeb mehe sõnul kurvaks asjaolu, et enamik vidinaid valmistatakse tänapäeval Hiina tehastes. Nii et tegemist võib olla küll uhke Cadillaci mudeliga, aga kui auto ringi pöörata, on seal ikkagi kirjas “Made in China”.

Küsimusele, kuidas suhtuvad hobisse pere ja sõbrad, vastab Tõkke, et ikka positiivselt. “Ainult mõnitavad, et suuremat kodu on tarvis,” naerab mees.

Tõepoolest, kahetoaline korter võib kogu suurenedes ühel hetkel kitsaks jääda, kuid Tõkke arvab, et nii hulluks ta asja ei aja. Lisaks piirdub ta väikeste mudelitega (mõõdus 1 : 43) ning suuremaid on vaid mõni eksemplar.

Tõkke kollektsioon täienebki peamiselt siis, kui ta ise või lähedased inimesed reisimas käivad. Näiteks on ta vennal kohustus iga kord Inglismaalt tulles mõni huvitav mudel tuua. “Mõnikord on ta lausa hüsteeria piiril, et midagi uut leida. Muidu on ta aga tubli, tõi mulle Londoni takso ja “Südameasja” sarja politseiauto,” rõõmustab Tõkke.

Mudel peab rääkima loo. Reisimise käigus mudelite otsimise juures meeldib talle kõige enam kauplemine. Kord Monacos astus ta sisse tänavakohvikusse ja nägi riiulis Citro?ni erimudelit kirjaga Swiss Telecom ja väikese kaameraga katusel. Sellele järgnes umbes veerandtunnine vaidlus kohvikupidajaga, kas mudel on müügiks või mitte. Kuni lõpuks kohale tulnud omanik küsis 100 eurot. “Mõtles, et ehmatab mu ära, aga ma olin kohe nõus,” räägib Tõkke autost, mis seisab nüüd riiulil aukohal. “See ongi mängu ilu, et kohe, kui ma seda mudelit vaatan, seostub temaga mingi põnev lugu.”

Elusuuruses masinate kollektsioneerimist pole Tõkke kunagi kaalunud. Selle lõbu jätab ta hea meelega kuldsete kätega meestele. “Ma ise ei viitsi isegi kapotti üles tõsta. Vanade autode ülestuunimine on kõva hobi. Mina panen need lihtsalt riiulisse,” naljatab ta.

Terav silm aitab hea kogu saada. Lisaks mudel­autodele huvitavad Tõkket ka laevad ja lennukid. Juba on ta soetanud mõned lennukimudelid, millega ise lennanud on. Kui aga võimalik, siis hakkaks ta tulevikus koguma naftapuurtornide miniatuurseid variante. “Kahjuks pole ma neid kusagil kohanud. Olen isegi kaalunud nende tootmise alustamist,” märgib Tõkke.

Hea kollektsiooni saamiseks peab olema eriti terav silm, et näha poeriiulil tavaliste Fiat Punto mudelite taga kaunist “klassikalist ameeriklast”.

“Asja peab enda jaoks põnevaks tegema ja siis on see maailm väga huvitav,” tõdeb Tõkke.

  • Mida tasub teada enne koguma hakkamist?

Mõistagi võib koguda väga erinevaid ning erinevas mõõtkavas mudeleid, kuid tõenäoliselt saavad siis takistuseks füüsilised (kuhu mudelid mahutada?) või materiaalsed (kust nende jaoks raha võtta?) küsimused.
Alguses võib kogumiseelistustes selgusele jõudmine keeruline tunduda, kuid silmas tasub pidada paari aspekti. Kõige suurem valik kollektsionäärimudeleid on suuruses 1 : 43. See tähendab, et mudelid on umbes kümne sentimeetri pikkused. Palju on ka 1 : 18 mõõdus mudeleid, need on umbes 30 cm pikad ja võtavad seega palju rohkem ruumi. Vähem tehakse mudeleid 1 : 24 mõõdus, olemas on veel ka näiteks suurused 1 : 87, ­ 1 : 72, 1 : 64, 1 : 35, 1 : 12 jne.
Raske on piiri tõmmata, mida pidada kollektsionäärimudeliks ja mida mitte. Mudelautosid tehakse väga erinevas hinnaklassis, alates mõneeurostest ja lõpetades sadu eurosid maksvate eksklusiivmudelitega.
See, mida koguda, on tegelikult igaühe enda asi, kuigi soovitatav on jälgida kollektsiooni ühtsust. 5eurone ja 50eurone mudel üksteise kõrval riiulis ei jäta professionaalse kollektsiooni muljet.
Levinumad kollektsionäärimudelite tootjad on IXO ja Minichamps, kes pakuvad väga mitmekülgset mudelivalikut, mida hindavad kogu maailma kollektsionäärid. Mõistliku hinnaga kollektsionäärimudeleid pakuvad veel näiteks ­DeAgostini, Nash Avtoprom, Schuco, J-Collection, Norev, Yat Ming, Mondo Motors jt.
Hinnaskaala ülemisse otsa platseeruvad näiteks AutoArt, Spark, Neo, Dip. Viimasel ajal on tulnud palju Vene mudelifirmasid, kusjuures paljud pakuvad kõrge kvaliteedi ja hinnaga valikut.

Allikas: mudelautod.ee

 

Pane tähele

  • Kollektsioneerima hakates tasub endale selgeks teha

1. Milliseid mudeleid ma kogun (ralli-, militaar-, superautode vms mudelid)
2. Millises mõõtkavas mudeleid ma kogun (1 : 43, 1 : 24, 1 : 18 jne)
3. Kui palju ma saan hobile kulutada?

 

Kommentaar

  • Kulukas hobi

Tõnu Korrol, Mudelautod.ee juhataja
Kollektsionäärimudelite kogumisega Eestis tegeletakse ja tundub, et see on tasapisi kasvav hobi. Arvan, et tõsiseid tegelejaid on mõnisada ning mõnel mu kliendil on 5000 ja rohkem mudelit. Otseselt klubi Eestis siiani ei ole, pigem on tegemist individuaalse hobiga ja mudeleid soetatakse peamiselt internetist. Tõsisemad tegijad suhtlevad omavahel ja teevad ühistellimusi. Igal aastal toimub ka näituse stiilis üritus “Minimaailm”, kuhu tulevad kokku mudelautode, -rongide ja -lennukite kogujad.
Mudelautod.ee-le tehakse ikka iga päev tellimusi ja meil on kümneid püsi­kliente, kes vastavalt võimalusele ostavad. Pühendunud kogujad ostavad iga päev mudeli, mis teeb kokku ligi 300 mudelit aastas.
See on küll kulukas hobi, aga kui koguda kvaliteetseid ja heade firmade valmistatud mudeleid, siis paned küll raha sinna alla kinni, kuid see raha ei lähe kaotsi. Mudelid säilitavad väärtuse, mis võib mõnel juhul ajas kasvada. Olen ise müünud 200–300euroseid mudeleid. Vanade haruldaste mudelite eest on isegi rohkem makstud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
20. February 2014, 18:28
Otsi:

Ava täpsem otsing