Puhkepäev. Tagasihoidlik Diip eelistab kohalikku toorainet

21. veebruar 2014, 00:00

Taas on põhjust imestada ja imetleda Kalamaja kulinaarset õitsengut – seal on jälle uus restoran. Ilme­tu välimuse ja eestimaise toiduga Diip asub Soo tänava nurgal otse Rimi parkla taga.

Peaaegu et ärapeidetud välisuks annab märku enesekindlusest – kes teab, see tuleb, niisama möödakõndijaid ei ahvatleta. Et tegemist on restorani, mitte suvalise kontoriga, näeb ainult siis, kui aadressilt Soo 1/6 teab söögikohta otsida. Logo on, aga väike, lahtiolekuajad peaaegu märkamatud.

Jahe vastuvõtt. Vastuvõtt oli pehmelt öeldes jahe. Letitagune tütarlaps ütles küll oma kohustusliku “tere”, aga keeras kohe selja ja jätkas oma asja ajamist. Nii ilmselget ignoreerimist tuleb harva ette, mõtlesin juba lahkumisele, aga siis tuli tagaruumidest üks noormees. Kuuldes, et mul on broneering, kratsis ta korraks kukalt, et kuhu ta mu paigutab ja suunas lõunatamiseks kõige sobimatuma laua juurde.

Tegemist oli vana aja jalaga õmblusmasinast tehtud lauaga, kümmekond aastat tagasi tekkis selliseid kodudesse ja söögikohtadesse lausa hulgi. Mulle nad tegelikult meeldivad, ainult et kuuekümnendatest pärit taaskasutustugitoolid olid selle jaoks ilmselgelt liiga madalad. Kuna see oli kogu restorani muude tänapäevaste ja funktsionaalsete laudade-toolide kõrval ainus teise ringi mööblikomplekt, olime tõenäoselt ainsad kannatajad.

Kaheldava väärtusega sisustusdetailiks oli ka tualettruumi läbipaistvast klaasist prügikast, täis kasutatud paberrätikuid ja muud saasta. Kumus – jah, aga restoranis – pigem mitte. Enne toidunaudingute juurde jõudmist tuli üle elada ka üks hügieeniprotseduur – veiniklaas oli nii määrdunud, et see tuli koos veiniga tagasi saata ja uus paluda.

Kohalik on maitsev. Nii et meeleolu loomisel Diip pigem ebaõnnestus. Toiduga läks aga palju paremini. Menüü oli lühike ja konkreetne, vastavalt toidutrendidele rõhus see hüperkohalikule toorainele, unustamata sealjuures rahvusvahelisi menukeid nagu kuskuss, uued tomatisordid ja hummus.

Saime teada, et lammas, kellest kotlet tehtud, elas kunagi Rägavere mail, ja sisefilee kunagine omanikveis Saaremaal, küülik oli pärit Vana Sirge talust ja kalasupi kalad Põhjaranniku vetest – ilus lugeda ja palju usaldusväärsem.

Edasipidine pakkus aga ainult ehedat rõõmu, seda nii söögi kui ka joogi poolest. Kui veisetartar on juba köögis kokku segatud, on tihtipeale minu jaoks midagi liiast, Diibi oma aga oli üleni harmooniline, marineeritud Kumato tomati ning paraja koguse võiga röstitud sai täiendasid mahlakat lihaportsjoni ülimalt meeldival moel. Kalasupp sisaldas korraliku koguse valget ja punast kala, leebe maitsestus ja muu supikraam lõid neile suurepärase keskkonna.

Edasi mõnulesime kotlettidega: mina sõin kohakotletti, lauakaaslane lambakotletti. Maitsed olid perfektsed, ainult koguseid oleksin kohendanud põhikomponendi kasuks – kuskussi oli minu jaoks ilmselgelt liiga palju, kotleti mõõdud aga keskpärased. Sama lambaga – väga palju rammusat kartuliputru, kuid mitte just ülemäära suur kotlet. Lambal sai kotleti juurde võtta koduse maitsega letšot, kohakotleti manuseks lubatud köögivilja tuli aga kuskussist kannatlikult välja korjata. Veel kord  – maitsed olid suurepärased. Suurepärane oli ka Diibi panna cotta, tehtud Saaremaa Smetanast, katteks sõstra­tarretis.

 

Maitseelamus

  • Diip

Aadress: Soo 1/6, Tallinn
Telefon: 671 9337
Avatud: E–R 11–23, L 12–23, P 12–21

Hinnang: 18
toit 9
teenindus 4
interjöör 5

põhiroogade hinnad: 9,50–18,50 eurot

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
20. February 2014, 18:12
Otsi:

Ava täpsem otsing