Omakapitalimaks toob maksurahu ja loob õiglust

2000. aastal viidi Reformierakonna eestvedamisel läbi unikaalne maksureform, mille põhisisuks oli asendada ettevõtte teenitud kasumi maksustamine ettevõtte jaotatava kasumi maksustamisega. Kui aastatel 1996–1999 moodustas Eesti ettevõtluse maksukoormus Eurostati andmetel maksustruktuurist keskmiselt 16,7 protsenti, siis aastatel 2000–2006 langes see 6,2 protsendile.

Teise olulise maksupoliitilise loosungi “Reeded maksuvabaks!“ eesmärk oli vähendada üldist tulumaksu määra 26%-lt 18%-le. Seda teostatakse viisil, kus osa maksukoormust nihutatakse tulu maksustamiselt tarbimisele. Tõusnud on käibe- ja aktsiisimaksud. Kui ettevõtjate maksukoormus langes, siis enamiku palgasaajate reaalne sissetulek ei ole suurenenud.

Nende kahe maksureformi koosmõjus leiame end olukorrast, kus Eesti maksuliste tulude struktuuris moodustavad tööjõumaksud 53,9% (ELis keskmiselt 51,2%), tarbimismaksud 39,8% (28,7%) ja kapitalimaksud 6,3% (20,1%). Rahvusvahelises konkurentsivõrdluses on Eestis tööjõud seega ülemaksustatud, ettevõtted ning kapital aga alamaksustatud. Rida teadlasi väidab, et kui kapitali ja tööjõu maksustamine oleks olnud paremini tasakaalustatud, siis oleks kaasnenud suurem ühiskonna heaolu kasv.

Vajame uut tasakaaluasendit. Maksureformi rakendamisega oleme jäänud poolele teele, suutmata vältida väärkasutusi ja maksuauke. Euroopa Liidu ema-tütarettevõtte direktiivi rakendamisel oleme topeltmaksustamise vältimiseks otsustanud mitte maksustada saaja tuluna mitteresidendile makstavat dividendi. Kui suureks peab muutuma maksuvaba kasumi väljavool Eestist, et ühiskond suudab seda veel tolereerida?

Teiseks: Eestis asutatud ettevõtetes on oluliselt kasvanud omakapitali osa, mida ei reinvesteerita Eesti majandusse, vaid siirdatakse maksuvabalt laenudena, deposiitidena jms välisriikidesse. Kui reformi algne idee oli vabastada tulumaksust reinvesteeringud kohalikku majandusse, siis siingi on kätte jõudmas olukord, et  tuleb hinnata ühiskonna taluvuse piiri.

2012. aastal oli Eurostati andmete põhjal Eestis keskmine netotulu ühe töötaja kohta 7358 ­eurot aastas ehk 613 eurot kuus. Olime selle näitajaga Euroopas 22. kohal ja viie Euroopa kõige jõukama riigi hulgast lahutas meid 3,9kordne erinevus. Euroopa etteotsa on jõudnud aga meie ettevõtluse üldine maksukoormus kui mandri kõige madalam.

Väljarände ja palgavaesuse tõttu on meil objektiivne vajadus vähendada tööjõumakse. Praegu on üksikisiku tulumaksuvaba miinimum 144 eurot kuus. Et tõsta see lähiajal 500 euroni, tuleks riigieelarves nihutada maksukoormust suurusjärgus 600 miljonit eurot just omandimaksudele.

Lahendus. Mõistlik lahendus oleks kehtestada 10–15protsendiline klassikaline ettevõtte tulumaks, mis kehtib ka meid ümbritsevates riikides: Soomes 26%; Rootsis 22%, Poolas 19%, Lätis ­10–15%, Leedus 15% ja Venemaal 13–20%.

Selle maksu puudusteks on mahukas regulatsioon ning ressursi- ja teadmistemahukas täiendav maksuarvestamise kohustus ettevõtetele ning selle kontrollimine maksuametile. Pigem tasuks meil Šveitsi eeskujul juurutada hoopis kohalikele oludele vastav omakapitalimaks. Põhiline erinevus ettevõtte tulumaksust seisneb selles, et maksubaasiks ei ole mitte ühe aasta, vaid ettevõtte kogu tegevusaja jaotamata puhaskasum. Maksuarvestus tuleks kehtestada kord aastas äriregistrile esitatud majandusaasta aruande alusel. Kui kasum on dividendideks jaotatud, siis omakapitalimaksu tasuda ei tule.

Eesti ettevõtete koondbilanssi analüüsides selgub, et 10%-lise klassikalise ettevõtte tulumaksu laekumisele vastaks umbes 1,3%-line ettevõtete omakapitalimaks. Kui sellist maksu rakendada kuupõhiselt, siis oleks tegu 0,11%-lise maksuga kuus. Nõnda maksukoormuse osalisel üleviimisel tööjõult ettevõtetele riigi üldine 32%-line maksukoormus ei muutu. Tulumaksuvaba miinimumi oluline suurendamine oleks aga efektiivne abinõu vaesuse ja palgavaesusega võitlemiseks. Ettevõtetele muutub omakorda soodsamaks tööjõu kaasamine.