Kutsumuseks kutsungi saatmine

28. veebruar 2014, 09:15

Nõukogude ajal tähendas raadioamatööriks olemine võimalust võõrkeelt harjutada, nüüd on see hobi, millega maailmameistrivõistlustel käia.

Haldus- ja investeerimisfirma AS Astro Holding juhatuse esimees Arvo Pihl tegi raadioamatörismiga tutvust lapsepõlve kodulinnas Tartus, kui kooli lõpuklassi poisid raadiohuviliste klubisse järelkasvu otsisid.

“Arvestades toonast aega, oli võimalus eetris olla, välismaaga kontakti luua ja suhelda ning ka vahetus vestluses keelt praktiseerida kõva sõna,” meenutab Pihl 1980. aastate poisilikku ärevust.

Ajakulu on lõputu. Pihl ütleb, et hobiga tegeledes tuleb enda jaoks paika panna, kui palju aega sellele kulutada, et mitte liiale minna.

“Eeter pole kunagi signaalidest tühi. Peale selle saab alati oma jaama ning antenne arendada ja ehitada,” selgitab Pihl raadioamatörismi sõltuvust tekitavaid omadusi.

Pihl märgib, et iseehitamist jääb kahjuks järjest vähemaks, sest amatöörjaama peamised koostisosad, nagu saatja-vastuvõtja, igasugused kontrollerid ja antennid, on nüüd kommertstoodang ja kättesaadav pea igast poest.

Tema sõnul nõuab raadioamatörism üksjagu raha, eriti kui seda teha tõsisemalt ja proovida püsti panna konkurentsivõimelist võistlusjaama. Viimaseid on Pihli sõnul Eestis praegu kokku vaid mõni ja sinna on investeeritud kümneid, ühel juhul isegi sadu tuhandeid eurosid.

Kuid raha pole raadioamatörismi juures esmatähtis. Pihl ütleb, et lihtsamal tasemel on kõik väga lihtne – varustust võib hankida ja traatantenne ehitada ka nii, et kulud ei ületa harrastussportlase tasemel tegutseva ratta- või suusasportlase omi. “Aga alustaval rallimehel peab kindlasti olema palju suurem rahakott kui alustaval raadioamatööril,” võrdleb Pihl.

Keeleoskus ei lähe rooste. Pihl kirjeldab, et raadio­amatörism on aidanud tal hoida keeleoskust, eriti aastail, mil rahvusvahelist suhtlemist nappis. “Kui kasutuskogemust ei ole, kipub keel rooste minema. Eetris on aga hea võimalus seda harjutada – mikrofon on suu ees ja kui sinu kord on rääkida, tuleb lihtsalt hakkama saada,” lausub ta.

Pihl lisab, et raadiohobi pani aluse kogu tema vestlusoskusele, lisaks võttis mikrofoni ees rääkimise hirmu – hirmuks aega ei jää ja sõnad tuleb suust välja ajada.

Raadioamatöörid on Pihli sõnul läbilõige ühiskonnast, seda nii meil kui ka mujal. Harrastajad tulevad väga erinevatelt tegevusaladelt, mitte pole üdini tehnikainimesed.

“Siia skaalasse mahuvad nii need, kes on pigem friigi-tüüpi nokitsejad, kui ka need, kes on aktiivsed suhtlejad, võistlejad, kes pürivad liidriks. Äärmiselt demokraatlik hobi,” leiab ettevõtja. Raadioamatörism on Pihli sõnul talle kasuks tulnud ka ärielus, ehkki kaudselt.

Pihli teada on raadioamatörismist vaimustusse sattunud ka mitu kroonitud pead – näiteks Hispaania ja Jordaania kuningas ning paljud USA senaatorid, amatööride ridades on ka palju riigimehi Euroopast. “Kuuldavasti oli leedukate kuup­satelliitide projekti asjus ka Leedu president omale kutsungi saanud,” märgib Pihl.

MM sel suvel USAs. Sel suvel toimuvad taas iga nelja aasta tagant peetavad ülemaailmsed lühilaine raadiospordi võistkondlikud meistrivõistlused. Seekord kohtuvad raadiohuvilised USA idarannikul.

Pihl meenutab, et neli aastat tagasi toimusid võistlused Venemaal Moskva lähistel, ja tema oli siis kohtunik. Kokku oli kohtunikke rohkem kui 50. Eestit esindanud kaheliikmeline võistkond saavutas Pihli sõnul enam kui poolesaja meeskonna seas ülihea teise koha. Võidutses ülitugev Venemaa meeskond.

“Seekord ma küll kohtunik ei ole, aga sama ­Eesti tiim läheb ka sinna maailma paremikuga jõudu katsuma. Tahan seda huvitavat üritust taas vaatama sõita ja selle ala tippudega vahetult kohtuda,” plaanib Pihl osa suvest hobiga sisustada.

Hobi seisneb siiski palju enamas kui võistlustele kaasaelamises. Liiga kaua Pihl kodukandist ­eemal olla ei saa, sest tal on Tallinna lähedal isiklik jaam, mis vajab palju hoolt ja armastust.

“Oleks tarvis mõne antenniprojektiga edasi minna ja ehk õnnestub ka üks mast juurde püstitada,” arutleb ta eesseisvate tööde üle.

Suvetorm tekitas segaduse. Pihli hobi nõuab suurt pühendumist ega lase ajul puhata – selle asemel on vaja mõte kogu aeg tööle sundida. Hobi parim külg on nali, kuigi humoorikad olukorrad sünnivad enamasti ootamatult ja tihti tänu looduse vingerpussidele. Näiteks 2010. aastal Moskvas toimunud võistlustel tekitas palju nalja ja pahandust suvine äikesetorm, mis sundis Pihli kehastuma telgivaiaks, nagu ta ise ütleb.

Pihl meenutab, et üritus oli korraldatud nii, et igal tiimil oli oma telk ja telgid olid paigutatud laiali mööda lähemate külade põlde-heinamaid, telgi kõrval oli antenn masti otsas, telgis lauad ja aparatuur. “Kõigil olid spartalikult võrdsed tingimused,” ütleb ta.

Juulikuine äike ei lasknud end kaua oodata, jutustab Pihl. “Tõusis kõva tuul, mis hakkas telki taevasse vedama. Venelastest abimehed hakkasid telgile lisapinguteid vedama ja püüdsid lisavaiu maasse lüüa, mina seisin telgi keskel ja hoidsin kätega telgiriiet laiali, et selle tuulepealne külg lauda masinatest puhtaks ei viiks. Ungarlased aga jätkasid vapralt töötamist eetris. Kestis see jama vast oma 20 kuni 30 minutit, siis torm vaibus ja saime taas rahulikumalt hingata,” meenutab Pihl.

Raadioamatörismis on Pihli sõnul palju tahke – pidevalt arenev tehnika, haaravad võistlused, erinevate, ka kaugete maade ja saarte jahtimine, diplomid, suhtlemine, keeleoskuse harjutamine ja hoidmine, uute tuttavate-sõprade leidmine eetris ning võimalus end raadioamatööride ühingus teostada. “Eks see erineb, kes mida enda jaoks leiab ja väärtustab,” märgib Pihl.

***

Ärimees põrgatab signaale Kuult
Raadioamatörismi haaravust kinnitab ka endine investeerimispankur Tõnno Vähk, kes on praegu ärimees Marcel Vichmanni nõustaja.
Vähk sai huvi raadioamatörismi vastu isalt. “See pakkus suurepärast võimalust suhelda inimestega üle maailma, praktiseerida inglise keelt, koguda kontakte ja saada kaarte haruldastelt maadelt ja saartelt üle kogu maailma,” meenutab Vähk poisipõlve.
Palju tööd oma kätega. Praegu on ta keskendunud maailma­tasemel lühilaine raadiospordile, mis tähendab muu hulgas osalemist rahvusvahelistes raadiovõistlustes tuhandete osalejatega üle maailma.
Aega nõuab üleilmne hobi omajagu, eriti ajakulukas on raadiojaama ehitamine ja üleval pidamine. “Kulud olenevad võimalustest. See tähendab, et raadioamatöörid ehitavad palju asju oma kätega. Olen ka mina ise ja sõprade abiga aastate jooksul oma jaama ehitanud,” ütleb Vähk.
Tema sõnul on peamine kasu, mis ta hobist on saanud, sõbrad ja kontaktid üle maailma. 
Võitis hõbemedali. Vähil on tulevikuks uhked plaanid, üks suuremaid eesmärke on osaleda edukalt selle aasta juulis USAs toimuvatel maailmameistrivõistlustel. Seal võtab mõõtu umbes 60 kaheliikmelist võistkonda üle maailma.
“Eelmistel maailmameistrivõistlustel Moskvas 2010. aastal õnnestus mul ja mu partneril Toivo Hallikivil Eesti võistkonnana saavutada väga hinnatud hõbemedal,” ütleb ta.
Püüdis kinni signaali Kuult. Viimasest ajast peab Vähk oma kõige põnevamaks saavutuseks 2013. aasta lõpus püstitatud uut 21 MHz lainealal töötavat antennisüsteemi. “Õnnestus oma jaamast Kuu poole välja saadetud raadiosignaal sealt tagasi põrganuna umbes 2,5 sekundi pärast uuesti kinni püüda,” ütleb ta.
See tähendab, et Vähk kuulis oma signaali Kuu pealt tagasi põrganuna. “See on võrdlemisi tavaline sidepidamise liik ultralühilaineil, kuid lühilainel juhtub seda väga harva,” on Vähk saavutuse üle silmanähtavalt uhke. 

Tasub teada
Kuidas saada raadioamatööriks
Raadioamatöör tegeleb hobi korras, mittekommertslikel eesmärkidel raadiosidega ning seda tagava aparatuuri ja antennidega selleks ettenähtud reeglite ning protseduuride piires. Omaaegsest lühilainel morsega sidepidamisest on arenenud väga mitmekülgne hobi, kust ei puudu haaravad võistlused, katsetused ülikõrgetel ja ülimadalatel sagedustel, digitaalsed tööliigid arvutite vahendusel, piltide ja video edastused eetris, kuu kasutamine raadiosageduste peegeldamiseks, kõrvaga kuulmatute signaalide “väljanoppimine” moodsaid matemaatilisi signaalitöötlusvahendeid kasutades jpm.
Omal käel alustamine on üsna raske: paljusid asju suudavad õpetada ainult kogenumad amatöörid ning aparatuuri soetamine lihtsalt proovimiseks on liiga kulukas. Raadio­amatöörid on organiseerunud klubidesse. Klubi võimaldab liikmetel kasutada ruume ja aparatuuri, klubi liikmed omakorda annavad jõukohase panuse ühiskondlikke ülesandeid täites: mõnele meeldib aparatuuri täiustamine, mõnele QSL-kaartidega tegelemine jne.
Kutsungi saamiseks tuleb sooritada eksam ning pidada näidisside eksamikomisjoni valitud korrespondendiga. Et leida alustamiseks parimat lahendust ja eksami sooritamiseks tuleks ühendust võtta Eesti Raadioamatööride Ühingu juhatusega või kvalifikatsioonieksamikomisjonide liikmetega. Võib juhtuda, et lähikonnas on tegutsev klubi, mille juures amatööriks soovija saab õppida, võimalik on ka variant, et huvilisi näiteks koolis või töö juures leidub rohkem ja saab luua uue klubi.
Kui eksam on tehtud, tuleb eksamitõend ja allkirjastatud amatöörraadiojaama tööloa taotlus saata tehnilise järelevalve ametisse ning tasuda väike riigilõiv.
Taotlused vaadatakse tavaliselt läbi paari nädalaga ning väljastatakse tööluba.
Allikas: Eesti Raadioamatööride Ühing

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. February 2014, 09:15
Otsi:

Ava täpsem otsing