Talendid tuleb konkurentsi käeraudadest vabastada

Eestis sisaldub nn konkurentsipiirangute ja -keeldude regulatsioon muidu igati moodsa töölepingu seaduse (TLS) paragrahvides 23-28. Üldarusaama järgi soosivad konkurentsipiirangud ettevõtte ja seega ka ühiskonna tasemel innovatsiooni ning suruvad maha kõlvatut konkurentsi. Ent kas see on ikka õige, et ühes kaubandust ja innovatsiooni soosivas keskkonnas tuleb pärssida teadmiste ja oskuste siiret, sotsiaalset mobiilsust, initsiatiivi ja motivatsiooni? Tõsi, Erkki Raasukese ja Taavi Kotka “kuldsed käerauad” on kindlasti toonud värske sõõmu õhku avalikku sektorisse ja parandanud era- ja avasektori vahel toimuvat teadmussiiret. Kuid see ei peaks olema norm ja kindlasti pole selline mudel kestlik.

USA kogemus. Viimase aja ­õiguskirjandus ja majanduslikud hinnangud väidavad, et võitjate poolel (ka regionaalselt) on need, kes soosivad konkurentsi, teadmussiiret ja mobiilsust. Klassikaline näide USAst on California tsiviilkoodeks, mis ei võimalda Californias jõustada konkurentsipiiranguid. Piirkonnad, mis on liikunud tagasi konkurentsikeeldude suunas või jäänud poolele teele (Michigan, Massachussets), pole võitnud, sest kõrgtehnoloogiline tööjõud ei näi armastavat ettevõtlikkusele seatavaid kunstlikke piiranguid.

Meie TLSi paragrahvis 22 tuleks seetõttu sätestada, et tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus peab olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Nutikate töötajate panus (või vähemalt läbirääkimispositsioon) äriprotsesside parendamisse ning ettevõtte intellektuaalomandi loomisse või väärindamisse vajab seaduses parandamist. Tühiseks tuleks tunnistada kokkulepe, millega töölepingu lõppemisel piiratakse isiku õigust töötada või osaleda ettevõtluses, või muul viisil kasutada tema valduses olevat teavet või omandatud teadmisi ja oskusi. Selgelt piiritletud äri- ja tootmissaladuse kaitsest kaugemale minev konkurentsipiirangute kokkuleppeid sätestav regulatsioon tuleks aga üldse kaotada (TLS §§ 23-27). Sarnaselt tuleks üle vaadata ka välismaalaste seaduse ametikoha vahetusega ja ettevõtlusega seotud piirangud, eriti tehnoloogiasektori töötajate ja tippspetsialistide osas (VMS §§ 1812 (2), 185-189).

Ei sobi talendipoliitikaks. Eeltoodud ettepanek ei tähenda kõlvatu konkurentsi võimaldamist ning tootmis- ja ärisaladuste kaitse, intellektuaalomandi kaitse või ärikeeldude kaotamist. Ka “emafirmade isamaaks” saamiseks tuleb meil teha kindlasti rohkem kui lihtsalt töötajate konkurentsipiirangud kõrvaldada. Lihtsalt käerauad ja peakorvistamine ei ole hea talendipoliitika. Kõige idu- ja netiettevõtlikumas piirkonnas, Räniorus, on käidud pikk tee orjanduse keelustamisest konkurentsipiirangute keelustamiseni ja praegune kullapalavik põhineb seal teistel alustel. Kahtlemata on just konkurentsipiirangute puudumine üks võtmetingimustest, miks Räniorg on nii alustajate kui ka tegijate jaoks paljude lahedate ettevõtmiste algus ja lõpp.