Paneme pensionisäästud kasvama S&P 500 rütmis

Uuringute järgi on Eesti pensionifondid arenenud riikide seas kõige kehvemad. Kogumispensioniga liitumine on aga kohustuslik kõigile pärast 1983. aastat sündinutele, seega ei ole kuidagi võimalik oma sääste praegu ka mujale jõudsamalt kasvama suunata, et pensionieaski millestki elada oleks.

Mis on madala tootluse põhjused? Eestis on vaieldamatult kõige populaarsemad progressiivsed II samba pensionifondid, kus seisab ligikaudu 1,3 miljardit eurot. Nende üldine strateegia on investeerimine aktsiatesse ja võlakirjadesse, püüdes mõõduka riskiga saavutada küllaltki kõrget tootlust. Kui fondide investeeringuid veidi lähemalt vaadata, selgub aga, et mõnigi neist hoiab suurt osa varadest lihtsalt rahas, mis ei tundu just väga progressiivne. Teisalt investeeritakse veel ka omakorda fondidesse, mis tähendab mitmekordseid haldustasusid ning lühendab pensionisambaid veelgi. Just haldustasude tõttu jääb ka enamiku fondide tootlus turu keskmisele alla – Eesti progressiivsete fondide tasud varieeruvad 1,25-2% ja nii läheb suur osa teenitud kasumist pankadele.

Lisaks tuleb arvestada, et pensionifondi investeeritakse iga kuu, mitte ühekordse suure osamaksena. Näiteks oli loo kirjutamise ajal progressiivsetest fondidest suurima, Swedbanki ­Pensionifondi K3 viie aasta keskmine tootlus 5,34% ja 10 aasta oma 4,05%, arvestatuna ühekordse investeeringuna perioodi alguses. Pole väga vigagi. Kui aga oleks sinna suunatud alates 2003. aastast iga kuu 100 € ja nii 10 aastat järjest, siis oleks kogupanus 12 000 € ning osakute koguväärtus 13 870 €. See teeb puhaskasumiks vaid 1870 € ehk 15,6%. Madala tootluse peapõhjus on haldustasu: antud juhul 1,36% aastas, millega teenib fond kokku 916 €. Kui Eesti töötav elanikkond on umbes 500 000 inimest, siis maksame pankadele oma tulevase pensionisamba arvel kümne aastaga kokku 450 miljonit eurot.

Mida siis muuta? Siinkohal annakski hea lahenduse S&P 500 indeks, mis koosneb USA 500 suuremast globaalsest korporatsioonist. Aasta-aastalt on selle tootlus olnud vägagi hüppeline, kuid pensioni kogumine ei ole mitte sprint, vaid maraton. S&P 500 üks tugevusi on just kõrge keskmine tootlus pikkade ajavahemike jooksul. See on 20aastaste perioodide lõikes olnud vähemalt 8% ja tihti üle 12%, seda juba alates 1950. aastatest. Pensionisamba kasvatamiseks, mis võtab aastakümneid, oleks see ülimalt sobilik valik.

S&P 500 indeksi edust on investoritel võimalik osa saada turul kaubeldava fondi (exchange traded fund) SPY kaudu, mille kaks suurt eelist meie pensionifondide ees on väga madal teenustasu (0,11%) ja igas kvartalis lisanduvad dividendid, mille aastane tootlus on 2% ringis – haldustasu võtmise asemel maksab fond hoopis lisa­raha. Korrates ülalpool tehtud arvutust SPY kaubeldava fondiga ja investeerides sinna 10aastase perioodi jooksul 100 dollarit kuus, oleks kogupanus samuti 12 000 $, osakute väärtus aga 18 450 $ ja puhaskasu 6450 $ ehk 53,8%, selle hulgas 1484 $ dividende. Eesti kogumispensionitega võrreldes annaks SPY töötavale elanikkonnale kümne aastaga peaaegu 2,3 miljardit eurot lisaraha.

Suure osa kasumist just pensionifondidelt teenivad pangad seisaksid ilmselt ideele vastu, ent kokkuvõttes oleks SPY-l põhinev kogumispensioni fond lisavaliku ja alternatiivina vägagi teretulnud. Ühtlasi ei nõuaks see keerulisi turuanalüüse ega sellest tulenevaid haldustasusid – iga kuu tuleks lihtsalt soetada järjekordne kogus SPY osakuid, mida võiks vabalt teha üks miinimumpalgaga fondihaldur.

Riiklikult korraldatud fond. Tegu oleks lihtsasti hallatava ja riiklikult korraldatud fondiga, mis pakuks pikas perspektiivis ilmselt parimat tootlust Eesti pensionifondide hulgas ning teenustasude arvel kokku hoitud miljardid kindlustaks eestlastele muretu pensionipõlve. Väljamaksete asemel saaksid pensionärid elada dividendidest, mis 40aastase kogumisperioodi jooksul oleks piisavad, et tagada 40-50% endisest kuusissetulekust, ning osakud oleks võimalik lastele pärandada.