Seitse õiglast teed Eesti muutmisel maheriigiks

Üks võimalik arengutee on Eesti muutmine täielikuks mahevabariigiks.

See, et me soovime siin riigis elada, peabki olema kõigi meie igapäevaste tegevuste eesmärk. Põhiseaduski sätestab riigi eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Tänapäevases globaliseerunud maailmas on eristumine ainuke võimalus riigina ellu jääda. Kui matkime vananeva ja laisa Euroopa seni edu toonud tegevusi, ei jõua me ei Euroopa keskmisele tasemele ega püsi koos temaga ülemaailmses konkurentsis. Ei tohiks Becketti kombel arutledes Godot’d oodata, vaid tuleb midagi teha kohe ja praegu.

Meil on vananev ühiskond, mille tulemusena varsti on ülalpeetavaid rohkem kui ülalpidajaid. Vanemate inimeste elu- ja loodusetarkust saaks kasutada mahetootmises. Majandustegevuse elavnemisel pidurdub siit lahkujate arv.

Loota, et siia külma kliima ja rahvusliku omapäraga ühiskonda sisserändajate laviin tuleb, on illusioon.

Selleks, et Eesti kui riik enam-vähem autonoomne püsiks, et siinsetel asukatel oleks mõtestatud tegevus, millega nad ka ise pikema aja jooksul rahul on, pakun välja seitse meedet või teed, kuidas täita eesmärki muuta Eesti mahevabariigiks. Aeg on meelde tuletada eestlaste vana tarkus ja püüd elada loodusega harmoonias, mis on kippunud aina uute tarbeesemete tootmise tuhinas ning eelnevate okupatsioonide tingimustes ununema.

1. Haridus ja haritus. Oleme rajal, kus saja aasta tagustele pedagoogikavõtetele liidetakse üksnes IT-lahendusi. Tegelikult peaksid õppekavad ja erudeeritud ning kõrgepalgalised õpetajad suunama õpilaste loomingulisust, loogikat, keskkonnasäästlikkust ja muidugi mahetootmise vajalikkust ja võtteid.

2. Transport. Vist enne ei jõua kapitalism meie õuele, kui rajame neljarealised maanteed Tallinnast Narva, Tartusse ja Pärnu –  miks mitte koos erakapitaliga, muutes need teed osaliselt tasuliseks. Sellega ei müü me midagi maha, vaid loome n-ö vereringe muu hulgas oma mahetoodangu müümiseks. Ülejäänud maksuraha tuleb suunata kohalike teede parendamisse ja korrashoidu.

Ilmselt tuleb iga aasta 10–20 miljonit eurot (olenevalt kohaliku regiooni konkurentsist, kütuse hinnast jm faktoritest) oma lennufirmale peale maksta, et saaks siit välja lennata vähemalt kümnesse meie jaoks olulisse sihtpunkti ning vastu võtta külalisi, sh mahetootmisse investeerijaid ja turundajaid. Peale Rail Balticu mastaapse väljaehitamise tuleb arendada kohalikke raudteid.

3. Finantsturud. Viimatine, kogu maailma, sh Eestit, vapustanud nn majanduskriis oli ikkagi finantsturgude kriis. Sarnaste kollapsite vältimiseks peame looma oma kaitsemehhanismid. Me võime siin agaralt mahedalt toota ja müüa, kuid finantsgeeniused võivad kõik selle olematuks muuta. Niisiis on otstarbekas luua nn rahvapankade ja tagatisfondide süsteem.

4. Maksustamine. Kui suudame endale valida valgustatud, demokraatlikud juhid, viia läbi omavalitsusreformi tõmbekeskuste printsiibil, jättes ligi kolmveerand tuludest omavalitsustesse, ning maksustame mahetootmist väiksemal määral (maksustame mitte rikkaks saamist, vaid rikas olemist), võiksime loota, et tööjõud ja raha liiguks enam mahetootmisse.

5. Põllumajanduslikud toetused Euroopa Liidust tuleks peamiselt suunata mahetootjatele ja nii, et luuakse jätkusuutlik baas, sest pikalt nendele toetustele lootma ei saa jääda.

6. Taastuvenergia osakaalu tuleb suurendada, sealhulgas riigi toetusega, selle asemel et teha investeeringuid fossiilsetesse kütustesse välismaal.

7. Kommunikatsiooni, eriti interneti arendamine iseäranis maakohtades viisil, et see oleks tasuta kättesaadav igale soovijale.

Ja viimaks Eesti kui maheriigi tutvustamine maailmas, agressiivselt ja omapäraselt.

Asju tuleks ajada loomuldasa, mitte kampaania korras. Mina ostsin endale viis hektarit maad Lõuna-Eestis veel tühjas paigas ega kavatse Godot’d ootama jääda.