Puhkepäev. Maja algus pintslist ja pliiatsist

Tavaline inimene näeb ehitiste puhul alati lõpptulemust ja enamasti mitte kunagi protsessi, mis viib viimase lihvini. Muuseumis on praegu aga toodud arhitektide ettevalmistavad joonistused esimest korda nii suures mahus avalikkuse ette.

Unustusse vajuv oskus. Käeline tegevus on kaduv nähtus, eriti elualadel, kus kiiremaks ja efektiivsemaks alternatiiviks on erinevad arvutiprogrammid. Arhitektuur on üks neist. Kaduvad nähtused pakuvad aga alati rohkem huvi kui need, mis hetkel aktuaalsed on. Seetõttu on igati õige aeg pöörata pilk arhitekt-kunstniku töötuppa.

Briti arhitektuuri- ja disainiajaloolane Neil Bingham ütleb, et arhitektuurijoonistuste säilimine on õnnelik juhus. Neid ei peeta kunstiks, arhitektuuris on neil lihtsalt oma kindel koht ettevalmistavate tegevuste hulgas. Arhitektuurimuuseumi näitus toob arhiividest avalikkuse ette aga arhitektide joonistused ajast, mil neil oli üpriski teine nägu võrreldes tänapäevaga.

Näituse pealkirigi viitab, et mõnikümmend aastat tagasi olid arhitekti olulisimaks töövahenditeks pliiats ja pintsel. Seega kuigi näitusel näeb ka insener-tehnilisi joonistusi, on põhirõhk siiski esteetiliselt mõjuvatel projektijoonistustel, millele on akvarellide või guaššvärvidega antud juurde elulisust.

Kiitus Eesti arhitektidele. Kui tänapäeval muutub arhitektuuriõppes üha olulisemaks tehniline pool ning arhitektidelt eeldatakse aina enam teravat insenerlikku taipu, siis vanema põlvkonna arhitektid käsitlesid end arhitektina-kunstnikuna. Seda ilmestab näituse teine osa, kus väljas 20. sajandi alguse eesti arhitektide kunstilooming.

Näitus tundub olevat kohalikuks laienduseks Neil Binghami uuele raamatule “100 Years of Architectural Drawing: 1900–2000”. Teos on seda märkimisväärsem, et kogu maailmapare­mikku hõlmav ülevaade nimetab ka kaht eesti arhitekti – Toomas Reinu ja Leonhard Lapinit.

 

”Arhitekt pliiatsi ja pintsliga”

Eesti Arhitektuurimuuseum, Ahtri 2, TallinnNäitus on avatud kuni 6. aprillini