Kurjategijate nimed võidakse salastada

“Juba praegu näeb karistusregistri seadus ette, et karistuse kustumisel tuleb süüdimõistetu nimi kohtulahenditest eemalda, välja arvatud teatud raskete kuritegude puhul. Vajadusele eemaldada süüdimõistetu nimi kohtulahendist pärast seda, kui tema karistus on kustunud, on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler,” kommenteeris  justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Kati Maitse-Pärkna.

Andmete kaitse. Lisaks aegumisele tõi ta välja asjaolu, et praegu peab kohus kõik tehtud otsused karistusandmete kustumise tähtaja saabumisel uuesti üle vaatama ja isikuandmetest eraldi puhastama. Samuti võivad kohtulahendite esialgsed lahendid jääda internetti avalikult kättesaadavaks ja külvata üksjagu sedagust.

“Riigil lasub kohustus tagada andmete kaitse ja avaliku juurdepääsu lõpetamine peale nende karistusregistrist kustutamist. Seetõttu leitigi eelnõu koostades, et mõistlikum on juba kohtulahendi avalikustamisel asendada selles isiku nimi initsiaalidega, välja arvatud juhul, kui isik on pannud toime seaduses nimetatud raske kuriteo. Milline on nende raskete kuritegude loetelu, on täna seadusandja otsustada,” lisas Maitse-Pärkna.

Ta rõhutas, et muudatus puudutaks vaid jõustunud kohtulahendi avalikustamist arvutivõrgus. Toimuvate kohtuistungite kavasse jäävad isikute nimed alles. Kohtuistungid on reeglina avalikud ning igaühel, sh ajakirjanikel, on võimalus seal osaleda. Vajadusel saab konkreetse isiku kehtivate karistuste kohta teha päringu karistusregistrisse.

Meediaettevõtted salastamise vastu. Eesti Ajalehtede Liit (EALL), mis ühendab 34 lehte, leiab, et kõigi avalikuks kuulutatud kohtuistungite üksikasjad (v.a alaealisi puudutavad) peaksid olema avalikkusele karistusregistri vahendusel kohe ja tasuta kättesaadavad. Samuti on avalikkusel õigus teada saada tapmise eest, kelmuses, salakaubaveos, võimu kuritarvitamises, omastamises ja väljapressimises süüdimõistetud isikute nimesid.

Ajakirjanik Tarmo Vahteri hinnangul mõjuks selle plaani elluviimine ühiskonnale kahjulikult. Vahter sõnas, et Eesti põhiseaduse kohaselt toimub õigusemõistmine avalikult, välja arvatud põhjendatud erandid. “Kurjategijate nimede varjamine õõnestaks aga avaliku õigusemõistmise põhimõtet,” märkis ta.

“Kui me võrdleme näiteks Eestit ja Soomet, siis Soomes on avalikkusel täna märksa suurem juurdepääs kriminaalasjade materjalidele,” tõi Vahter näite. Kui Soome kohus alustab kriminaalasja arutelu, siis muutuvad Vahteri sõnul pärast esimest istungit kõik materjalid meediale vabalt kättesaadavaks. Ajakirjanik saab küsida prokurörilt süüdistuskokkuvõtte ja politseilt eeluurimise materjalid, sealhulgas ülekuulamise protokollid, pealtkuulatud telefonikõnede üleskirjutused jm tõendid. Tänu sellele saab ajakirjandus sõltumatult kajastada, mida politsei ja prokuratuur tegelikult teevad.

“Eestis muutuvad eeluurimise materjalid kättesaadavaks alles pärast kohtuotsuse jõustumist. Seetõttu on meie kohtuprotsesside osapooltel võimalus protsessi ajal mõjutada ajakirjandust ja avalikku arvamust läbi endale sobivate materjalide lekitamise. Seda võimalust kasutatakse just suurte kohtuasjade puhul üsna tihti. Kui Eestis hakatakse varjama ka kurjategijate nimesid, siis muudaks see infoga manipuleerimise veelgi lihtsamaks. Ja see oleks juba väga halb,” märkis Vahter.

Ka advokaat Aivar Pilv möönis, osa kohtulahendite puhul võiksid nimed olla kindlasti avalikud. Samas lisas ta, et seda ei saa ka mustvalgena võtta. “Ühelt poolt isiku karistatus ja isiku taust ja andmed võiksid avalike andmetena olla kättesaadavad, inimese tausta teadmine on oluline. Küsitavus ja vastuväide on see, kas ja millisel kujul ja millises ajaulatuses ja proportsioonis peaks see info inimese isikuvabadusi riivama. Kas karistuse kustumisel peab see info olema veel kättesaadav ja kas see on proportsionaalne isiku põhiõigustega?”

Pilv: ühe mütsiga ei saa lüüa. Pilve sõnul on juristid pikalt vaielnud selle üle, kas siis, kui inimene on oma karistuse ära kandnud ja 20 aastat eeskujulikult elanud, peaks tema varasem karistus veel avalik olema ja teda elu lõpuni saatma. “Toimepandud süüteod on oma olemuselt ja raskusastmelt väga erinevad. Kui need andmed peaksid olema avalikud, siis eriti raskete ja teravalt ühiskonna õiglustunnet riivavates süütegudes. Nagu riiklik julgeolek, rahva tervis ja heaolu, avalik kord ja julgeolek, inimsusevastased süüteod,” loetles Pilv.

Ta lisas, et ka majanduskuritegude puhul on raske piiri vahele tõmmata, sest ühed süüteod on pandud toime teadlikult, kuid teised jällegi teadmatusest või liiga suurte riskide võtmisest. Ta rõhutas, et ühe mütsiga ei saagi neid asju lüüa.

Parbus: milleks neid nimesid on vaja teada? 

Endise Tallinna linnaametniku ja korruptsioonikuritegude eest vanglakaristust kandnud Ivo Parbuse hinnangul pole vaja teada kõigi kurjategijate nimesid. Seda võidakse tema sõnul nende inimeste vastu ära kasutada.

Mida arvate kavast asendada kohtuotsuses  süüdimõistetute nimed initsiaalidega? Senimaani ongi kurjategijate puhul olnud kasutuses initsiaalid. Tegemist on pigem avalikkuse suhtumisega. Milleks ongi vaja teada inimeste nimesid, kes on mingi kuriteo toime pannud? Ajaloost on ju teada inimesi, kes ongi pannud kuriteo toime selleks, et nende nimi saaks kuulsaks. Võtame kas või templisüütamised Vanas Roomas või see kohutav asi, et John Lennon tapeti ainult selleks, et kuulsaks saada. Kas on õige avaldada kurjategija nimi selleks, et ta saaks kuulsaks? Sellel pole ju mõtet.

Samas muudaks see infole ligipääsemise raskemaks ju ka neil, kes võiksid selle vastu põhjendatult huvi tunda. Ma ei oska seda öelda, kahtlemata on selliseid kurjategijaid, kelle nimede teadmine oleks vajalik. Pean siin silmas lastele ja naistele ohtlikke.

Teine asi on see, et inimesed ju muutuvad. Mis on ühiskonnale tegelikult olulisem, kas teada mõnda nime või aidata kaasa sellele, et kriminogeenne olukord paraneks? Kindlasti on neid inimesi, keda karistus parandab, kuid kui nende nimi on laialt välja käidud, siis justkui võetakse võimalus  paraneda ja uut elu alustada. See peaks olema ühiskonna huvi.

Kuid mis puudutab majanduskuritegusid, kas seal peaks ka info olema mitte nii ligipääsetav? Vaadake, info võib teenida mitmesuguseid eesmärke. Praegu me näeme, kuidas oletatavale peaministrikandidaadile inkrimineeritakse tegu, mille suhtes keegi pole kindel, kas see tegu on ikkagi sooritatud. Sellise avalikustamise eesmärk pole ju õigluse jaluleseadmine, õigluse peaks ju seadma ikkagi kohus, mitte ajakirjandus.

Ühtegi asja ei saa võtta mustvalgelt. Avalikustamine pole alati vajalik, mõnikord on see jällegi vajalik.