Riskimise bioloogia. Kuidas finantsturul kõhutunnet ära kasutada

Cambridge’i neuroteadlane ja pikaaegne  edukas Wall Streeti maakler John Coates valgustab oma raamatus “Kui koerast saab hunt” nii börsimaailma kui ka riskimise füsioloogia tagamaid. Tema sõnul on enese mõistmise kõige olulisem võti oma keha ja aju tajumine lahutamatu ühendusena.  Kui mõistame, et nn puhast mõtet ei ole võimalik eraldada keha liikumisega seotud protsessidest, siis saame palju paremini suunata keha ja aju koostööd meie mõtete ja käitumise ning ka riskivalmiduse kujundamisel.

Reaktsioonikiirus. Närviteadlastele on olnud juba pikka aega teada, et enamik ajutegevusest on alateadlik. Tavapärane lähenemine keha ja aju koostööle seisneb aju kujutamises keskprotsessorina, mis võtab nagu kaamera meie meeltelt vastu objektiivset infot, töötleb seda teadlikult ja arutlevalt, otsustab kohase ja soovitud tegevuse kasuks ning saadab seejärel motoorsed käsud lihastesse. Kuid kõik need sammud võtavad aega. Sedasi toimuks meie liikumine aegluubis. Lahenduseks on siin aju ja keha kiiremat, alateadlikku rada pidi toimiv koostöö. Kuid see tähendab, et ka otsuste vastuvõtmisel mängib alateadlik mõtlemine suurt rolli, ning seda tuleb pingeolukorras kiireid otsuseid vastu võttes arvestada.

Kas me võime oma kõhutunnet usaldada? Kiiresti ja alateadlikult toimuva mõtlemise eristamiseks teadlikult kaalutletud otsustest on hakatud neid kaht ajutöötluse tüüpi nimetama automaatseks ja kontrollitud mõtlemiseks. Intuitsioon ehk kõhutunne on automaatsel mõtlemisel põhinev mustrite äratundmine. John Coates toonitab oma raamatus, et intuitsioonile saab toetuda küll, kuid ainult siis, kui on täidetud kaks tingimust: esiteks peab inimene tegutsema piisavalt regulaarses keskkonnas, et tekiksid korduvad mustrid; ning teiseks, nende mustritega peab tihedasti kokku puutuma ning saama oma käitumise kohta kiiret tagasisidet. Alateadlikud otsused on tihedasti kehasignaalidega seotud, sest just nn kõhutunne võimaldab meil kiiresti hinnata, kas muster ja kavandatav valik toob suure tõenäosusega kaasa meeldiva või ebameeldiva elamuse, kas me ­ootame seda rõõmuga või kardame.

Hormoonid riskivalmiduse mõjutajana. Riskivalmidust mõjutavad enim kaks hormooni: testosteroon ja kortisool. Mis tahes katsumuse eel testosteroonitase tõuseb. See hormoon valmistab inimest katsumuseks ette, juhatades käsil olevale võistlusele ja võimalusele vastuseks tekkivat fokuseeritud ja koordineeritud füüsilist reaktsiooni. See seab keha ärksasse valmisolekusse ning ühtlasi suurendab ka enesekindlust ning riskihimu. On leitud, et testosteroon põhjustab ka nn võitja efekti: või(s)tluse võitja testosteroonitase tõuseb veelgi ja see omakorda suurendab järgmise võidu tõenäosust. John Coates on avastanud, et testosterooni­tase mõjutab ka maaklerite töötulemusi.

Kortisool vabaneb stressivastuse hilisemas etapis ning avaldab nii kehale kui ka ajule laialdast mõju, sundides neid pikaks katsumuseks valmistuma ja varusid kokku hoidma ning pärssides pika­ajalisi funktsioone, nagu seedimine, paljunemine, kasvamine ja immuunsüsteem. Kortisooli mõõdukas toime suurendab valvsust, tundlikkust, ainevahetuslikku valmisolekut ja motoorset võimekust ning tõstab tuju. Kortisooli pikaajaline toime võib aga meie keha suurel määral kurnata ja põhjustada ülemäärast riskipelgust.

Krooniline stress. Inimese stressivastus toimib väga hästi füüsilise ohu olukorras, kus stressivastus saab lülituda kiiresti sisse ja lühikese aja pärast taas välja. Kahjuks võib stressiallikas finantsturgudel ja ka muudel aladel pikka aega püsida ning meie aju ei suuda eristada füüsilist ohtu psühholoogilisest ohust, mis võib kesta kuid või isegi aastaid.

Stressi oludes on analüütiline mõtlemine takistatud ning ajul tuleb läbi ajada talletatud reaktsioonide põhjal, mis on suuresti emotsionaalsed ja impulsiivsed. Kroonilise stressi all kannatav inimene on riskipelglik ja väga vastuvõtlik kuulu­juttudele ja väljamõeldistele.

Kas me saame oma stressivastust kontrollida? Kui mõistame, et stressivastus kujutab endast suuresti füsioloogilist ettevalmistust füüsiliseks tegutsemiseks, võime oma füsioloogiat nii treenida, et saavutaksime parema vaimse ja füüsilise vastu­pidavuse. Kroonilisest stressist tuleneva kurnatuse, rahutuse ja muude ebasoovitavate nähtude vastu saab end karastada. Hästi kavandatud füüsilised harjutused võivad karastada meid ka psüühilise stressiga paremini toime tulema. Karastunud inimene suhtub uudsesse sündmusesse kui huvitavasse väljakutsesse, kasutab hoopis teistsuguseid füsioloogilisi süsteeme kui see inimene, kes võtab uudsust kui ohtu, mida tuleb iga hinna eest vältida.

Lisaks, kui mõistame, et stress tekib objektiivsetest asjaoludest, võime neid asjaolusid muuta ning need muutused mõjutavad meie vaimset seisundit ja ühtlasi füüsilist tervist.

Turu bioloogia suunamine. Ratsionaalse valiku teooriast lähtuvad turu stabiliseerimise meetmed, nagu baasintressimäära alandamine või olukorra selgitamine, pole seni kuigi edukad olnud. John Coates leiab, et ratsionaalse valiku idee on pigem takistanud meid lahendust leidmast, sest on sundinud inimese füsioloogilistest mõjuritest mööda vaatama. Kui võtta enam arvesse inimese bioloogilisi iseärasusi, on võimalik leida ka paremaid meetmeid turu stabiliseerimiseks.

Naised ja vanemad mehed finantsmaailmas. Üks võimalusi turu stabiliseerimiseks on naiste ja vanemate meeste osakaalu suurendamine finantsmaailmas. Uuringud on näidanud, et naistel vallandavad ka stressivastuse veidi teistsugused sündmused kui meestel. Naistel ei põhjusta stressi niivõrd ebaõnnestumine võistluslikus olukorras, vaid pigem pere ja suhetega seotud sotsiaalsed probleemid.  Kui küsimus on raha teenimises või kaotamises, on naiste hormoonvastus meestega võrreldes nõrgem. Seega, kui finantsmaailma riskijate hulgas oleks naisi rohkem, võiks see aidata ka ebastabiilsust leevendada.

Kuidas me tajume vaimset kurnatust?

Terve mõistus ütleb meile, et see on kurnatusseisund, mille korral me oleme lihtsalt oma energiavarud ammendanud, nagu auto, millel bensiin on otsa lõppenud. Loomulikult järgneb sellele soovitus energiavarude täiendamiseks puhata. Sedasorti kurnatust tuleb kindlasti ette. Kui joosta maratoni, on tõenäoline, et lõpetate kurnatuna, ning kui öö läbi pidutseda, on tõenäoline, et vajate und. Kuid vaimse kurnatuse korral pole puhkus sageli ainuõige. Vaimne kurnatus kaob tihti hoopis siis, kui me lihtsalt vahetame tegevust. Seda ei saaks juhtuda, kui meil oleks kütus otsas.

Närviteadlaste hiljuti välja arendatud mudel pakub kurnatusele teistsugust seletust. Selle järgi tuleks kurnatust mõista signaalina, mida meie keha ja aju kasutavad meie teavitamiseks sellest, et meie käesoleva tegevuse oodatav kasum on langenud allapoole selle ainevahetuslikke kulusid.  Aju otsib vaikselt optimaalset tasakaalu tähelepanu ja ainevahetuse ressursside vahel ning kurnatus on üks tema viise saadud tulemusest teada anda. Kui tegeleme millegi otsimisega ning pole mingeid tulemusi saavutanud, ütleb aju meile kurnatuse ja tähelepanu hajumise keeles, et me raiskame oma aega, ja innustab meid mujalt vaatama. Sellest lähtuvalt ei aita kurnatuse vastu mitte puhkus, vaid värske ülesanne.

Allikas: John Coates “Kui koerast saab hunt”, lk 281–282

 

“Kui koerast saab hunt. Kuidas riskimine meie keha ja mõtlemist mõjutab”

Autor: John CoatesTõlkija: Signe Rummo304 lkIlmus 20. veebruarilRaamatupood.aripaev.ee

 

Kuidas finantsmaailma sisekliimat stabiliseerida?

Tulemustasude arvestamine pikema ajaperioodi pealePikaajalise kindla töösuhte loomine hea töötajagaKeskastmejuhtide stabiilse juhtimisstiili tagamineRiskide haldamise tõhustamineRiskijate käitumise ja kvantitatiivsete näitajate samaväärne jälgimine riskihaldurite pooltNaiste ja vanemate meeste osakaalu suurendamine finantssektoris turu bioloogia tasakaalustamiseks