Ühtlasema regionaalarengu peamine võti on transport

Nii riikidevaheliselt kui ka riigisiseselt on rände põhiline tõukejõud soov jõuda parema majandusliku heaolu tasemeni. Toome siinkohal näiteks Lääne maakonna. 2005. aastal oli Läänemaal keskmine brutopalk pisut üle 400 euro. 2012. aastaks oli see kasvanud tublisti, ulatudes 750 euroni kuus. Esmapilgul võiks arvata, et selline tõus võiks olla vähendanud soovi sealt välja rännata, peamiselt Tallinna ja Harjumaale. Numbrid seda siiski ei kinnita – rändesaldo oli Lääne maakonnas 2012. aastal negatiivsem võrreldes 2005. aastaga. Praktiliselt kahekordistunud palk ei ole tähendanud ostujõu kahekordistumist, valdava osa palgatõusust on n-ö ära söönud inflatsioon. Lisaks on palgad tõusnud ka Harjumaal ning palgavahe võrreldes Läänemaaga hoopis suurenenud. Kui 2005. aastal oli palgaerinevus suurusjärgus 200 eurot, siis 2012. aastal oli see 250 eurot.

Ideaalvariant oleks muidugi see, et inimestel oleks sobiv töökoht kodu lähedal. Koos palgaga, mis oleks konkurentsivõimeline Harju maakonnas makstavaga võrreldes. Tööalane pendelränne on ju lisaks raha- ja ajakulule väsitav, stressirikas jne. Ilma pendeldamiseta jääks rohkem aega pere, harrastuste ja muu sellise jaoks.

Töökoha lähedust saab seega suuresti mõõta ka ajaga, mis kulub tööle jõudmiseks. Mida väiksem aja- ja rahaline kulu tööga seotud pendelrändega kaasneb, seda suurem on ka mujalt maakonnast Harjumaale tööle käivate inimeste osatähtsus. Aja- ja rahakulu tuleb siinkohal kõrvutada saadava võiduga, milleks on palgavahe – sõltuvalt maakonnast keskmiselt 250–350 eurot.

Kindlasti mängib pendelrände puhul rolli ka haridustasemele või ametialastele oskustele vastavate töökohtade vähesus kodumaakonnas, kuid n-ö kulupõhise arvestuse järgi kipub näiteks Läänemaalt Tallinna tööle käimine olema kulukam (nii aja kui ka raha mõttes) kui Raplamaalt. See väljendub protsentides: Lääne maakonna tööjõust töötas rahvaloenduse andmetel Harju maakonnas pisut üle 10%, Rapla maakonna tööjõust aga neljandik.

Ehk siis üheks ühtlase regionaalarengu oluliseks võtmeks oleks kiired ja soodsad transpordiühendused ja -võimalused. See võiks tähendada näiteks tunni ajaga Türilt Tallinnasse jõudmist. Praegu võib see tunduda utoopilisena, kuid 15–20 aasta perspektiivis mitte. See looks eeldused ka ettevõtluse kiiremaks arenguks.

Regionaalseid erinevusi lahendama asudes ei tohiks muidugi see, et Türilt Tallinnasse saaks tunni ajaga, muutuda kinnisideeks, mis tooks kaasa kõigi teiste valdkondade taandarengut selle nimel.

Ettevõtlus maakondadesse ei koli. Miks ei lähe aga praeguses olukorras hoopis ettevõtjad massiliselt Tallinnast ja Harjumaalt mujale maakondadesse, et näiteks ettevõtte (palga)kulusid kokku hoida? Makstes kas või rohkem palka, kui seda oleks vastava töö eest vastava maakonna keskmine, aga siiski vähem, kui seda on Harju maakonna tase. Kindlasti on ka ettevõtjaid, kes seda loogikat järgivad, kuid liikumise suund kipub olema siiski vastupidine. Palgatase ei ole ettevõtluse asukoha puhul kindlasti ainus mõjutaja. Seda mõjutavad ka vajaliku kvalifikatsiooniga potentsiaalsete töötajate olemasolu, kulud logistikale, sihtturgude lähedus, taristu olemasolu jne.

On mõneti paradoksaalne, et inimesed käivad Tallinna tööle sellepärast, et kodukohas puuduvad sobivad töökohad, ettevõtted jällegi ei kipu maapiirkondadesse investeerima, kuna puudub vajalik tööjõud. Samas pole regionaal­arengut silmas pidades tööalane pendelränne üldsegi mitte halvim variant, eriti kui alternatiiviks oleks inimese püsiv elamaasumine Harjumaale või Tallinna. Üksikisiku tulumaksu laekumise seisukohalt on vallaelanike töötamine Harju maakonnas teiste maakondade omavalitsustele isegi tulusam Harjumaa kõrgema palgataseme tõttu.

Regionaalarengule aitab kaasa ka üldine sõltuvuse vähenemine töökoha asukohast ning kaugtöövõimaluste suurem kasutamine. See vähendab oluliselt vajadust elukohta vahetada ning loob omakorda paremad võimalused ettevõtluseks, kuna tööjõu valik oleks oluliselt laiem. Võimalusi oleks veelgi – kuni piirkondlike maksu­erisusteni välja.