Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Julgus rääkida toob abi
Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri järjekordne ühislavastus “Varesele valu...” ja “Harakale haigus...” räägib depressioonist. Lavastus põhineb intervjuudel tavaliste inimestega.
Draamateatri näitleja Mari-Liis Lill, kes on esmakordselt lavastaja rollis, ütles, et soovis tuua lavale lugu, mis puudutaks tänast päeva ja inimesi meie ümber. Tüki teine autor-lavastaja, Paavo Piik Linnateatrist, sõnas, et depressiooni teema tundus kuidagi aktuaalsena. “Asusime uurima, kas see on ainult meie tutvusringkonna probleem, või laiem. Selgus, et asi on siiski tõsisem,” ütles Lill.
Autorid otsustasid idee realiseerida dokumentaalnäidendi vormis. Kasutades žanri pioneeri Merle Karusoo nõuandeid, tegid nad paarkümmend intervjuud üle Eesti inimestega, kes depressiooni kogenud ja selle vastu rohtu leidnud.
Mask ei päästa. Üks toimetulekuviise, mis intervjuudest ilmnes, on oma tegeliku hingeseisundi varjamine. “Inimeste sõnul näitasid nad väliselt, et kõik on korras, nad tegid oma tööd, kuid selle all oli meeletu emotsionaalne vaakum,” üles Piik. “Arvan, et sarnaseid maski taha varjumise situatsioone on kogenud väga paljud eesti inimesed.”
Lille arvates põhjustab välise “korrasoleku” näitamist arusaam, et inimesed tahavad sobituda sootsiumi ning kõigil on ju meeldiv koos olla rõõmsameelsete kaaslastega. Depressioonis inimene tajub, et ta on vähem vastuvõetav, kui ta depressiooni välja näitab.
Samas on oluline probleemist rääkida ja oma enesetunnet analüüsida. “Paljud ütlesid, et hetkel, kui nad ütlesid välja sõna “depressioon”, või kui psühhiaater ütles neile, et sul on depressioon, siis sellest hetkest algab tervenemine. See on hetk, kui mõistad, et see pole tervenisti mina. See on haigus, need asjad on sümptomid ja kui ma panen selle endast kõrvale ja annan sellele nimetuse, võib olukord muutuda,” viitas Lill tüki kesksele jõujoonele.
Julgus olla nõrk. Piigi sõnul on meil rääkimise valmidus alati olnud natukene madal. Abi küsimist lükatakse edasi, kuigi tegelikult saab painavat seisundit ennetada, kui rääkida rõõmutust meeleolust varakult perearstile ja vajadusel psühhiaatrile. “Ma loodan, et lavalnähtavad lood viivad rääkimisjulguseni. Nõuab julgust olla nõrk ja see ongi tegelikult julgus, selles pole midagi hullu,” rääkis Piik.
Näha saab tükki mõlemas teatris, ning kuigi lavastused on ka omaette tervikud, näeb publik üllatuslikku ühisosa. “Mängus on natukene teatri võluväge,” lausus Mari-Liis Lill.
Draama
“Varesele valu...”
Esietendus 15.03 kl 19 Eesti Draamateater
“Harakale haigus...”
Esietendus 15.03 kl 19 Tallinna Linnateater