Puhkepäev. Kadrioru Kukk ja Konn

Kukk ja Konn on tõesti väike, 5–6 lauda, aga hubane ja väga prantslaslik – oleks seal rohkem sööjaid olnud, võiks end kujutleda Prantsusmaal olevat.

Kui on lõunaaeg, siis süüakse lõunat, nii et saiakestest ja muudest väikevormidest vaatasime mööda. Kuigi Prantsuse hommikusööki  –  värskeltpressitud mahl, kohv ja saiake 8 euro eest – oleks võimalik süüa mitte ainult hommikul, vaid ka lõunaks ja õhtuks, lisaks on valikus ka mõned küpsetised.

Fondüü, raklett ja inspiratsiooniroog. Lõunasöögiks saab valida kas päevapakkumisi või midagi püsimenüüst, kus on pearoogade jaotuses kolm rooga: fondüü, raklett ja peakoka pakkumine, kus “peakokk valmistab sõltuvalt aastaajast ja inspiratsioonist midagi hõrku”. Pakkumine oli ahvatlev, midagi nii personaalset pole ma üheski meie söögikoha menüüs leidnud. Loomulikult jäi meie valik inspiratsiooniroogadele – milline võimalus lasta koka fantaasial lennata! Kahjuks oli inspiratsioon selleks korraks otsa saanud ja peale singi, mis ka odavama hinnaga päevaroogade valikus kirjas, muud pakkuda polnud. Olin linna teisest otsast tulnud Kadriorgu otsima Prantsuse vaimu, nii haruldast siin meil põhjamaises Eestis, aga grillsink ei vasta minu ette­kujutusele hõrgust toidust ei Eestis ega Prantsusmaal.

Seega otsustasime fondüü kasuks: kolm juustu Alpidest, segatud valge veiniga soojas potis, serveeritakse saiakrutoonide, rohelise salati ja singivaagnaga, oli menüüs kirjas. Et anda kokale aega seda rahulikult valmistada, siis valisime eelroaks ka ühe salati pardilihaga ja kalasupi, mille lisanditeks krutoonid, rouille-kaste ja juust, nagu lubas menüü.

Kalasupp oli suurepärane. Tõenäoliselt oli tegemist poolfabrikaadiga, kuid ainuüksi teadmine, kust taolist leida, on väärt selle seitsmeeurolist hinda. Ka salat oli maitsev, kuigi selle kõrvale oleksin meeleldi söönud krõbedat Prantsuse baquette’i.

Õnnetu juustupott. Siis tuli fondüü. Ja pettumus, kuna see fondüü oli põhja kõrbenud. Mitte küll palju, kuid siiski piisavalt, et kolme Alpi juustu maitse kõrbekirbusega ära rikkuda. Olime oma toitu oodanud päris tükk aega, kõht oli tühi ning lõunaks varutud aeg hakkas otsa saama, niisiis otsustasime halva mängu juurde hea näo teha ja fondüü siiski ära süüa.

Maitse rikastamiseks tellisime klaasi valget veini, aga ka sellega ei läinud hästi, vein oli toasoe, mis ei tulnud selle maitsele taas mitte kasuks.

Kui olime lõpetanud, küsis tütarlaps, kes vaheldumisi kokaks ja ettekandjaks kehastus, et kuidas maitses – nagu ikka. Kui kurtsin, et põhja oli kõrbenud, siis vastas, et teab, aga ta on köögis alles algaja ja hästi veel ei oska. No tule taevas appi! Ma saaks aru, kui ei märka – kõike ju maitsta ei jõua, aga tuua täie teadlikkusega kolmkümmend kaks eurot maksev kõrbenud juustupott lauale, sellest ma enam aru ei saa. Ei vabandust, ei allahindlust, ei muud, kui teine tütarlaps, kes istus kassas, soovitas, et kui veel tuleme fondüüd sööma (!), siis telliksime selle ette ära.

Kui olime juba lahkumas, heitsin veel kord pilgu menüüsse. Tundus, et miski ei klappinud, midagi oli justkui puudu jäänud. Tõepoolest – menüü lubas fondüü juurde singivaagnat, aga polnud näinud me mitte singiribakestki, vaagnast rääkimata. Ja kuhu jäi supi juurde lubatud rouille? Ei läinud enam küsima, isu oli otsas.

 

Kukk ja Konn

Aadress: Raua 65, TallinnTelefon: 62 11 640Avatud: E–L 11–21

toit 4teenindus 3interjöör 8

põhiroogade hinnad: 8–16 eurot