"Pankrotimeistrid pääsevad puhtalt"

Aastaid on räägitud, et pahatahtlikke pankrotte tuleks hakata eristama tavapärastest maksejõuetustest. Täna on need pigem ühes potis. Majandus saab seetõttu kahekordse kahju. Esiteks on omistatud tavapärasele maksejõuetusele negatiivne alatoon, mis tekitab hirmu ettevõtlusega paratamatult kaasaskäiva ebaõnnestumise suhtes ning teiseks jäävad karistamata pahatahtlikud pankrotid, mis omakorda tekitab ebaausatele "ettevõtjatele" karistamatuse tunde ning annab neile moonutatud konkurentsieelised.

Praktikas pole viimase majanduskriisi ajal ühtegi tõsisemat pankrotimeistrit ka vastutusele võetud. Pigem on foonil tankistide teenused tühjade ettevõtete "likvideerimiseks".

Milles on küsimus?Puudub tegelik poliitiline tahe. Alustuseks peaks riik aru saama, et halva mainega pankrotid mõjutavad majandust sama negatiivselt kui korruptsioon. Probleemist küll räägitakse, kuid selle lahendamiseks ei ole tehtud oluliselt enamat, kui vastutuse delegeerimine ja hajutamine.

Halduritel ei ole aega ega raha pahatahtlike pankrottide vastutuste realiseerimiseks. Maksejõuetuse põhjuste välja selgitamisel ja vastutuse realiseerimise osas on täna keskne roll pankrotihalduritel. Haldurid samas tegutsevad vaid võlausaldajate raha arvelt. Võlausaldajad ei taha oma raha eest riigi kriminaalpoliitika elluviimisega tegeleda – sama hästi võiks öelda varguse ohvrile, et too peaks ise varga tagaajamise eest maksma.

Samuti ei ole võlausaldajatel reaalseid võimalusi haldurite efektiivseks juhtimiseks. Kuigi haldurid tegutsevad praktiliselt vaid võlausaldajate raha arvelt ning sisuliselt ei ole neil muud rolli, kui võlausaldajate huvide kaitse, on haldurid miskipärast niivõrd sõltumatud, et ei sõltu suures osas kellestki peale iseenda. Pankrotimenetlused keskenduvad peamiselt menetlustele endile, jättes efektiivsed eesmärgid teisejärguliseks.

Kohtul ja justiitsministeeriumil on mõningane võimalus teostada haldurite tegevuse üle järelvalvet, kuid see järelvalve ei ole üldjuhul efektiivne. Pigem on tegemist pikkade formaalsete kontrollidega, mis ei anna haldurite efektiivsele tegutsemisele oluliselt juurde. Kujutame korraks ette olukorda, kus aktsiaseltsi juhataja ei vastuta mitte aktsionäride ja nõukogu ees, vaid kohtu ja ministeeriumi ees. Praktikas võlausaldajad pigem hoiduvad halduri tegevuse osas pretensioone esitamast, kuna pretensioonide esitamine toob lahenduste asemel veelgi ebaefektiivsema koostöö halduriga.

Pankrotikuritegude uurimine on hambutu eelkõige alarahastusest ja fookuse hajutatusest tingituna.

Mida tuleks teha?Aru saada, et pankrotihaldurid tegutsevad võlausaldajate raha arvelt ning nende huvides. Anda võlausaldajatele enam õigusi haldurite määramisel, juhtimisel ja nende üle järelvalve teostamisel. Sellisel moel tekiks reaalne haldurite professionaalsete oskuste hindamine, turg ja konkurents.

Tunnistada, et pankrotikuritegude uurimine ja kurjategijate vastutusele võtmine on riigi funktsioon. Keskenduda suuremahulisemate pankrotikuritegude ja tankistide vastusele võtmisele ning finantseerida vastavate kuritegude uurimist adekvaatselt.