Arhitektist foto leidjaks

17. märts 2014, 00:00

Tallinnas Pärnu maanteel Arsi majas asub kolmandal korrusel kafkalikus koridoris ühe anonüümse ukse taga omaette maailm – Arne Maasiku ateljee.

Selles maailmas on kõrged laed, seinal suureformaadilised fotod, millel kujutatud New Yorki, vana palvelat, põõsapusasid. Ühes toa servas on suur arvutilaud, teises toaservas suur töölaud, keset tuba suured nahkdiivanid. Seinte ääres suured kataloogikapid, riiulid. Ühel riiulil seisab suur pirn, teisel kitarr. Ülejäänud pinnad on kaetud suure hulga eriliste esemetega, mida võikski ükshaaval uurima jääda.

Maasiku sõnul tema stuudiosse lihtsalt koguneb selliseid asju. Tihtipeale, kui ta midagi huvitavat leiab, toob ta selle oma stuudiosse, teadmata, mis sellest edasi saab. “Mõnikord toovad ka sõbrad neid asju, siis kui nad on midagi huvitavat leidnud, aga ei oska sellega midagi peale hakata, ära visata ka ei raatsi,” naerab Arne Maasik asjade kogunemise üle. Need väikesed ja suured asjad inspireerivad.

Elu sisemised sunnid

Kõigepealt oli Arne Maasik arhitekt, seda on ta õppinud Eesti Kunstiakadeemias. “See oli loomupärane valik,” kinnitab ta tumedasse kandilisse nahkdiivanisse istudes. “Nüüd, hiljem ma arvan, et see on sisemine teadmine, kes sa tahad olla ja mida sa otsid.”

1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses töötas Maasik arhitektina Künnapu ja Padriku juures, kus ta osales mitmete suurte projektide juures. Ta nimetab näiteks Viru Keskust ja Radissoni. “See oli aeg enne buumi, tööd oli kõvasti ja huvitav oli ka. Sellest ajast ongi mul see päris arhitekti kogemus ka olemas,” meenutab ta muretult ning lisab, et kunstiaspekt on selliste suurte projektide puhul siiski väga väike ja vaba loomingut väga vähe.

“Suure ja väikese teema on arhitektuuris eriti tundlik,” ütleb ta. “Ei ole tähtis, kas teed suure või väikese kiriku. Küsimus on tähenduses: väike asi võib tähendada palju ja suur asi võib tähendada mitte midagi.” See on peamine põhjus, miks arhitekt Arne Maasikust sai fotograaf Arne Maasik.

“Fotograafia ei ole arhitektuurist väga kaugel,” selgitab ta. “Need on nagu sama puu oksad, sa ei pea väga kaugele minema.” Fotograafias hakkas ta ennast leidma ning hakkasid tekkima oma ideed, mis olid jõulised ja töötavad. “Hakkasin neid teostama. Kuna kahte kuhja ei jõua korraga võtta, siis võtsin fotograafia.”

New York ja vana fotokaamera

Asjade isetulemine on saatnud Arne Maasikut kogu elu. Ta räägib loo New Yorgist, onu Erikust ja ühest vanast fotokaamerast. Arne oli ammu unistanud, et tahaks minna ja näha New Yorki. Elu tõi selle võimaluse, kui onu Erik otsustas pärandada Arnele ühe vana ja väärika fotoaparaadi. “Minu isa ütles, et pean minema sellele kaamerale füüsiliselt järele, mitte laskma seda endale saata,” meenutab ta.

“Ma siis läksin ja tegin seal oma esimese seeria. New York oli mu esimene teema ja see osutus selliseks, mis määras mu edasise käekäigu,” räägib Arne fotodele pilke heites. “Ma olin just alustanud arhitekti tööd, siis ma ei olnud veel otsustanud, kes ma olen ja mida ma teen.” Tema sõnul oli see huvitav kokkusattumus ning läks veel mitu aastat, enne kui ta otsustas foto kasuks.

Arne peab väikese pausi ja mõtiskleb edasi: “See tundus loogiline, olime sellises eas oma õe Urvega, aeg oli selline 1990ndate lõpp, et tundus okei minna maailma vaatama. See oli elu muutev kogemus. See, mis pärast seda sündis või juhtus, on mõjutanud kõike hilisemat.”

Kas fotograafia tekkis sellepärast, et oli fotoaparaat? “Fotoaparaat oli oluline asi jah, ilma selleta ei oleks New Yorgi seeriat sündinud,” kinnitab Arne. “See kaamera on mul siiamaani alles, hea suureformaadiline vana kooli profikaamera. Tehnilises mõttes on aeg edasi läinud. Nüüd ma kasutan ka digit, aga filmi peale pildistamine on siiamaani väga tähtis ja oluline.”

Fotograafi teed ja leiud

“Fotograaf ei tee pilti,” üllatab Arne. “Fotograaf väljendab mingit olukorda. Minu jaoks on see protsess suurel määral mentaalne. See, et sa lähed välja kaameraga ja teed klõpsu, see on eelnevate protsesside tagajärg ja uute protsesside lävepakk. Punkt üks, et sinna üldse jõuti, ja teiseks see koht, kust sündmused alles hakkavad hargnema. Pilt hakkab alles nüüd mingit oma elu elama, jõuab kuhugi ja tal on tulevik. Aga see hetk, kus klõps käib, sellest ei saada aru, et selleni peab jõudma, ja sealt edasi peab ka jõudma. Selles mõttes foto ei ole hetk, ta on suurem asi, suurem süsteem.”

Arne sõnul on harva võimalik võrrelda erinevate fotograafide samast kohast tehtud pilte. “Empire State Buildingu vaateplatvormil käib päevas mitu tuhat inimest ja kõik teevad selle pildi,” muigab Arne. “Aga pull on see, et ühe käe näppude jagu olen oma fotot teiste tehtuna näinud. Kui keegi teeb mingi asja kihvtilt, siis on see hästi tehtud, hoolimata sellest, et teised on seda ka teinud.”

Kust ideed tulevad? “Ma arvan, et ideed on olemas, ma lihtsalt leian need,” ütleb Arne ja lisab: “Info kogumine on möödapääsmatu, ükskõik, kas jalutad metsas, oled sõbraga koos või oled kuskil reisil. Sa näed ja kogud infot. Aga seda ma arvan küll, et see info, mida sa välja nopid, see on sinu oma. See on sulle antud.”

Ta lisab, et osa asju teeb inimene enda omaks jõuga, aga see on vale, ehkki see on pealesunnitud. Ta toob näiteks kooliprogrammi, kus peab õppima seda, mida öeldakse. Samas hiljem elus saab olla vaba ning kui inimene veel oskab, hakkab ta ise otsima ja ise leidma. Seda vabadust ta oma elus kõige rohkem naudibki.

Pildipusa harutaja

Arne peab oma parimaiks väljundeiks näituseid ja raamatuid. Eestis lõppes hiljuti tema “Chicago” näitus Kogeri büroos Fahle majas. Helsingis Laterna Magica galeriis on samuti just läbi saanud näitus “Tiheikköjä”. Järgmised näitused tulevad Berliinis ja Roomas.

Palju näituseid on tehtud, Arne kokku lugenud ei ole, kuid ütleb, et ikka mitu tükki aastas. Tema sõnul on näituseid kahte tüüpi. Esiteks need, kus kunstnik osaleb grupi liikmena. Olulisemad on aga need, kus saab panna välja omaenda materjali ja ise midagi manifesteerida.

“Ühe ideega väljatulekut tuleb igal kunstnikul harva,” nendib ta. “Samade asjade edasitöötamist on aga pidevalt. Siis leiadki uusi võimalusi välja saada ja samas arendad neid olemasolevaid ideid.” Näitusele tuleb teha piltide seast valik. Kuidas ta seda teeb? “Näitusel sa tegelikult ei näita oma pilte, vaid oma ideed. Pildid on selle väljendajad,” ütleb Arne.

Ehkki Arne Maasik on Eesti tuntumaid fotograafe, jääb ta ise oma töödest rääkides tagasihoidlikuks. Tema esimene suurem idee ja töö oli juba mainitud New Yorgi seeria. Olulisemaks peab ta ise veel võsaseeriat “Pusad” ning viimast, koostöös Giuseppe Provenzanoga valminud seeriat “Limen”, mis tähendab Arne sõnul künnist, lävepakul olekut või sealt üleminekut.

Limeni fotod on tehtud ühe Eesti küla mahajäetud palvemajas. “See tunne, mis seal ruumis on, tekitas tahtmise sinna tagasi minna ja mitte üks kord. Mingi eriline õhustik on seal,” kirjeldab Arne, kuid rohkem ei täpsusta. Kes tahab, peab oma erilise koha ise üles otsima.

 

Kes on kes

  • Arne Maasik

Sündinud 28. aprill 1971
Tegutseb arhitekti ja kunstnikuna aastast 1995, mil lõpetas Eesti Kunstiakadeemia magistrikraadiga.
1996–2003 töötas arhitektuuribüroos Künnapu & Padrik arhitektina.
2003-2007 töötas fotograafiafirmas Zepp Grafelin loovjuhina.
2007- fotograafiafirma Decadencity asutaja ja omanik. Töötanud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonnas, Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonnas, retsenseerinud arhitektuuriüliõpilaste diplomitöid Tallinna Tehnikakõrgkoolis.
Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2003
Osalenud arvukate näituste, projektide, raamatute ja kataloogide koostamisel.
www.arnemaasik.org

Auhinnad ja stipendiumid:
2007 Kultuurkapitali stipendium “Ela ja sära”
2006 Kultuurkapitali aastapreemia sugestiivse arhitektuurifotograafia loomingu eest
2005 Eesti Ekspressi Areeni aasta kultuuripreemia nominent
2001 1. koht (jagatud) ja 2. koht Eesti Arhitektuurimuuseumi arhitektuurifotograafia konkursil

Isikunäitused:
2014 Two to Tangle, Laterna Magica, Helsinki
2013 CHICAGO, Fahle Maja, Tallinn
2012 LIMEN, Parikaste maja, Tallinn
2008 FOTOD, Tallinna Kunstihoone
2005 PUSAD, Hobusepea Galerii, Tallinn
2005 NYC SHOTS 2005, Disaini- ja Arhitektuurigalerii, Tallinn
2004 ALDO ROSSI, Gallaratese quarter in Milan, D-Block,Tallinna Linnagalerii, Tallinn
2000 NYC SHOTS, Raatuse Galerii, Tallinn
1999 AIR LAND, OBU galerii, Tartu
1995 KORPUS, Mustpeade Galerii, Tallinn

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
16. March 2014, 17:07
Otsi:

Ava täpsem otsing