Emotsionaalne tasakaal. Kuidas end ebaõnnestumise korral ise aidata

Nagu füüsilisi vigastusi, tuleb ka emotsionaalseid tagasilööke ravida võimalikult ruttu, et vältida “nakkuse” levimist ja psühholoogiliste komplikatsioonide kujunemist. Püüd probleemi ignoreerida võib viia selleni, et “emotsionaalsest bronhiidist” kujuneb “psühholoogiline kopsupõletik”.

Dr Guy Winch pakub käepäraseid ravivõtteid mitme psühholoogilise vigastuse jaoks. Ebaõnnestumised tabavad aeg-ajalt meid kõiki. Me ei erine üksteisest mitte ebaõnnestumiste arvu, vaid neile reageerimise viisi poolest. Kuigi ebaõnnestumine võib kahjustada meie enesehinnangut, õõnestada eneseusaldust ning vallandada alateadlikud pinged ja hirmud, võib see olla ka hariv ja arendav kogemus, kui seda võtta rahulikult ning otsustada sellest edaspidiseks õppida. Thomas Edison tegi elektripirni leiutades tuhandeid katseid ja võttis iga ebaõnnestumist kui õpetlikku kogemust. Ta ise kommenteeris seda nii: “Mu katsed ei ebaõnnestunud kordagi, vaid õpetasid mulle kümme tuhat moodust, mis ei toiminud.” Kindlasti pakub ebaõnnestumine uusi võimalusi ja võib meid tulevikus tugevamaks teha.

Madal enesehinnang nagu nõrk immuunsussüsteem. Ebaõnnestumisest tekitatud negatiivsete emotsioonide raviks katsuge leida tuge ja toetust ning taastage kontroll olukorra üle. Tunnistage oma hirme ja püüdke maandada soorituspinget. Keskenduge teguritele, mis teist sõltuvad, ärge muretsege asjade pärast, mida te muuta ei suuda.

Madal enesehinnang on justkui nõrk emotsionaalne immuunsüsteem: see teeb meid vastuvõtlikuks paljudele tavaelu psühholoogilistele vigastustele. Madala enesehinnanguga inimesed on kõrgema enesehinnanguga inimestest pessimistlikumad ja napima motivatsiooniga, nende meeleolu on sageli halvem ning nad võivad hõlpsamini sattuda depressiooni ja ärevushäirete meelevalda.

Madala enesehinnangu ravimist tuleks alustada sellest, et loobutakse liigsest karmusest enese vastu. Olge enda suhtes kaastundlik ja vaigistage kriitilised hääled oma peas. Ärge sarjake end asjade eest, milles te ei saa süüdi olla. Olge avatud positiivse tagasiside suhtes, tugevdage tahtejõudu ja enesekontrolli.

Negatiivne tsükkel tuleb katkestada. Valusatesse kogemustesse klammerdumise all mõistetakse olukorda, kus jäädakse kinni negatiivsete kogemuste nõiaringi ning mängitakse oma kujutluses üha uuesti läbi toimunud stseene, nii et enesetunne muutub aina halvemaks. Niisugune mõtetesse kinnijäämine süvendab emotsionaalset distressi, kurnab meid vaimselt ning suurendab depressiooni tekkimise tõenäosust.

Et end negatiivsest klammerdumisest terveks ravida, tuleb niisugune tsükkel kiiresti katkestada, nõrgendades tundeid, mis sundmõtteid ajendavad. Kui me loomupäraselt kaldume valusaid kogemusi analüüsima iseenese vaatepunktist, siis kõnealusel juhul tuleks püüda olukorda vaadelda distantseeritud vaatepunktist. See aitab toimunut uuel viisil tõlgendada. Tuleks püüda tähelepanu niisugustelt mõtetelt kõrvale juhtida ning tegelda pigem muude keskendumist nõudvate ülesannetega. Oma viha tuleks ümber mõtestada – sündmuste konteksti muuta ja toimunule mõttes uus suund anda. Kui suudame toimunut distantsilt vaadelda ja olukorra muutunud tähendust mõista, muutuvad ka me tunded.

Tõrjutuse tunde võib tekitada eitav vastus potentsiaalselt tööandjalt, tõrjumine töökohal (ignoreerimine, põhjendamatu kriitika), kõrvale jätmine sõprade ringist ja palju muud. Teatud mõttes teeb tõrjumine rohkemgi haiget kui muud emotsionaalsed haavad. Põhjus selleks peitub meie evolutsioonis: minevikus tähendas suguharust väljatõrjumine toidust, kaitsest ja partneritest ilmajäämist ning ellujäämine muutus äärmiselt raskeks. Väljatõukamine võrdus surmaotsusega. Seetõttu arenes ajus välja hoiatussüsteem, mis iga vähimagi tõrjumise märgi peale häiret andis.

Suurtes doosides süütunne mürgitab meele­rahu. Tõrjumisest tekkinud emotsionaalsete haavade raviks tuleks teha kõik, et eneseusaldus kiiresti taastada. Vältige liigset enesekriitikat ja püüdke laiendada oma sotsiaalse suhtlemise ringi. Tuleb endale selgelt aru anda, et sageli on niisugused tõrjumised põhjustatud konkreetsetest asjaoludest, mis ei ole vähemalgi määral seotud teie isikuga.

Süütunde tähtsaim ülesanne on säilitada me käitumisnorme ning kaitsta isiklikke, pere- ja kogukonnasuhteid. Kuid suurtes doosides võib süütunne hakata mürgitama me meelerahu ja rikkuma suhteid. Liigne süütunne esinebki enamasti suhetega seotud olukordades – siis, kui on tegemist teiste heaoluga.

Kõige tõhusam viis süütunde ravimiseks on kõrvaldada see seal, kus see alguse sai – parandada suhted inimesega, keda me haavasime. Selleks on vaja siiralt vabandada ja kui teile on andeks antud, ka enesele andestada. Viimane ei tähenda, et otsustame oma halva käitumise unustada või hakkame seda lubatavaks pidama. Süütunnet põhjustanud asjaoludest tuleb endale täielikult aru anda ja seejärel püüda oma eksimusega rahu teha.

 

“Emotsioonide esmaabi”

Praktilised võtted ebaõnnestumise, tõrjutuse, süütunde ja teiste tavapäraste psühholoogiliste traumade ravimiseks

Autor: Guy WinchTõlkija: Raul Kilgas288 lkIlmub: 20. märtsraamatupood.aripaev.ee

Dr Guy Winch on psühholoog. Tal on erapraksis Manhattanil, ta on Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni liige ning ajakirja Psychology Today kaasautor. Eesti keeles on temalt varem ilmunud “Kriiksuv ratas” (Äripäev 2011).

 

Enesekriitikaga võitlemise harjutus

1. Tehke nimekiri kõigist oma negatiivsetest ja enesekriitilistest mõtetest seoses tõrjutusega.2. Tooge enesekriitikale vastukaaluks erinevatest tõrjumise stsenaariumidest pärit “vastuargumente” ning sõnastage iga nimekirjas toodud enesekriitilise väite kohta seda kummutav väide.3. Enesekriitilise mõtte tekkides sõnastage otsekohe ning kindlasti täielikult ja selgesti mõttes sobiv vastuargument või vastu­argumendid.