Ahto Lobjakas: Lääneriigid on   valmis Krimmi ära seedima

Kui Krimmist ei jätku, tekib täiesti ennustamatu olukord.

Millised majandussektorid võivad saada käimasolevast majandussõjast kõige suurema löögi? Mis puudutab USAd, siis nende kaubavahetus on suhteliselt väike. Seal on tegemist rohkem Iraani-tüüpi sanktsioonidega, alates Venemaa krediidivõimaluste kinnikeeramisest. Teisel pool on Euroopa Liit, mis täna (eile – toim) kohtus välisministrite tasandil Brüsselis ja mis tegeleb sellega hoopis teisel tasandil. Tegemist on kuni 20 inimesega, kellele rakendatakse viisakeeld ja kelle hoiused Euroopa Liidu tasandil külmutatakse. Seegi võtab enne jõustumist aega. Taustaks on sõltuvus Vene gaasist. Heaks näiteks on Saksamaa, kus kolmandik gaasist tuleb Venemaalt.

Euroopa Komisjon keeldus eelmise nädala alguses suurendamast selle gaasijuhtme läbilaset, mis läheb Ukraina põhjaosas Venemaalt Saksamaale. Praegu võib olla Lääne-Euroopa riikides hirm, et Venemaa paneb ­ootamatult midagi kinni ja ümberorienteerumine võtab aega. See toimub riikide tasandil eraldi ja ajaskaalad on väga erinevad.

Kas on keegi, kes lõikab sanktsioonidest kasu? Loomulikult ei ole. Põhimõtteliselt läheb nüüd vastu taevast üle 20 aasta külma sõja järgset normaalsust, mida on hoolega kultiveeritud Washingtonist. Vastu taevast läheb ligi 50 aastat poliitikat Saksamaalt, mis tuli mängu juba Nõukogude Liidu ajal 1970ndatel. Vähemalt praegu on Läänes kõigi riikide esmane eelistus stabiilsus. Ilmselt Venemaa sellele mängibki, eeldusel, et sanktsioonidele minekul on drastilisemad abinõud sellevõrra keerulisemad ja Lääne jaoks dramaatilisemad. Ei eeldatagi, et Venemaal on selles mängus ratsionaalne strateegia.

Ei võida Vene majanduski? On ju võimalik Putini plaan sisemisi pingeid ja emotsioone üles küttes sõjahüsteeriaga kompenseerida juba praegu nähtav majanduslik tagasilöök. Vähemalt lühemas perspektiivis ta selle kompenseerib. Ja pikemas perspektiivis võib-olla üritab minna Hiina ehk riikliku kapitali teed – süüa välja oligarhid ja elada inflatsioonilises keskkonnas.

Väga raske on ette kujutada, mis võiks olla pikaajaline prognoos Venemaale, kui ta sellist isolatsioonikurssi jätkaks. ­Putini ümber olevad isikud ei ole välishoiuste osas haavatavad. Löögi alla satuvad oligarhid, kes ei oma otsest võimu. Tundub, et selleks on valmistutud. Putin olevat teiseks ametiajaks asudes andnud esimese käsuna välja teate, et kõik suuremad tegijad, kel on välismaal raha, peavad selle ­Venemaale ära tooma. Tundub, et ladvik on ennast kindlustanud. Samas sõjasurvet ühiskonnal lõputult ei hoia.

Millist arengut lähiajal prognoosite? Venemaal on Lääne suhtes eelis. Ühe variandi puhul tegelikult keegi vastust ei tea. See on variant, et Venemaa läheb relvaga edasi Ida- ja Lõuna-Ukrainasse. Krimm seeditakse ära. See on kvalifitseeritav millegi Abhaasiat, Lõuna-Osseetiat või Kosovot meenutavana. See mahub olemasolevasse paradigmasse.

Kui Krimmist ei jätku ja Venemaa tõesti tahab kogu Musta mere rannikut, siis selle jaoks ei ole Läänel selgelt nähtavat strateegilist vastust. See tähendab ilmselt täiemahulist sõda ­Ukraina ja Venemaa vahel. Väga raske situatsioon tekib naaberriigil Poolal, mis on teatavasti NATO liikmesriik. Siin jookseb nii palju asju kokku, et seda on täiesti võimatu ette ennustada.