Puhkepäev. Kõlan nagu Ansip

Ma ei ole psühholoog, aga üht olen küll aastate jooksul õppinud – asjadega mitteleppimine, hirmu ja paanika õhutamine, lahenduste otsimise asemel muredele keskendumine on kiireim tee vaimse kurnatuseni, sealt haigevoodisse ja hiljem juuksuri juurde, sest hallid karvad peas vajavad pärast stressirohket perioodi peitmist.

Nüüd on käes uus kriis. Küll teistsugune, ent siiski. Facebook, Twitter, meedia ja inimeste pead, nii Eestis kui ka mujal näivad olevat muremõtteist pungil. Kadunud lennuk, Krimmis toimuv, uus valitsuskoalitsioon ja nende katteta rahalised lubadused on kõik teemad, mis vajavad tähelepanu ja lahendamist. Paanikat, hirmu, muretsemist, parteide mainekampaaniatele või idanaabri propagandaaparaadile hoogu andmist aga mitte, kuigi just viimast on viimased päevad ja nädalad täis.

Ameerika koolitaja ja kirjanik Dale Carnegie avaldas 1948. aastal, mõned aastad pärast Teist maailmasõda suurepärase raamatu – “Ärge muretsege, hakake elama!”. Miks? Sest kõige halvavam jõud, mis takistas inimestel ka tollel muredest räsitud ajajärgul elust rõõmu tundmast, kes õhtukoolis tema loengutel käisid, oli hirm – kõiksugused kartused juba juhtunud ja veel juhtumata asjade pärast.

Üks kuldaväärt soovitus kümnete teiste kõrval kõlab selles raamatus nii: “Iga asja väärtus on võrdne ajaga, mis meil oma elust tuleb sellele pühendada kas otsekohe või pikapeale.” Muretsemises mina väärtust ei leia (kuigi teen seda ka aeg-ajalt). Seega tasuks sellele nii vähe kui võimalik aega kulutada,  midagi head sellest ei sünni. Kui keegi just maohaavu, grippi, kõrgemat vererõhku ja muid tervisehädasid väärtuseks ei pea. Ainus, mille pärast muretseda ja mida karta tuleb, on hirm, tsiteerides veel üht riigimeest, Franklin Delano Roosevelti.