Apteegid peavad saama taas proviisorite omaks

Eelmise aasta lõpu riigikohtu otsus apteegi asutamispiirangute kaotamise kohta oli kahtlemata apteekrite jaoks täielik külm dušš, mis tekitas sügavat pahameelt ja hämmeldust. Klausel, mis hoidis aastaid maa-apteeke lõplikult välja suremast, kriipsutati läbi ühe suletõmbega.

Maa-apteegid on sattunud löögi alla. Juba ongi tõeks saanud see, mille eest on hoiatatud – asutamispiirangute kaotamine paneb esmalt löögi alla maa-apteegid. Linnades aga on alanud palgaralli ja tööjõu üleostmine, sest suured turuosalised valmistuvad asutamispiirangute kadumisega kaasnevaks võidujooksuks apteegiturul. Selles kontekstis on Terve Pere Apteek OÜ otsus sulgeda kolm maa-apteeki loomulikult ebameeldivaks uudiseks kohalike elanike jaoks, kuid samavõrra oli see ka loogiline ja prognoositav.

Oleme apteekerkonnaga riigikohtu otsusest saati nõu pidanud, kuidas edasi minna. Seaduslik kohustus selleks lasub kahtlemata riigikogul ja lahendust on vaja juba suveks. Meie kui apteekrite hoiaku kujunenud olukorras võiks võtta kokku mõttega – kui süsteemi kõht juba kord tuimestuseta lahti lõigati, siis on põhjust opereerida põhjalikult ja eemaldada kõik põletikukolded. Nii ongi Eesti Apteekrite Liit apteekrite esindusorganisatsioonina pakkunud välja terviklahenduse, mille tuumaks on ettepanek kujundada apteegisektor põhjalikult ümber, arvestades ennekõike rahvatervise huvisid.

Apteeker tuleb integreerida tervishoiusüsteemi. Õnneks on parlament ja valitsus pannud paika teatud nurgakivid, millest lähtudes apteegisektor arenema peaks. Esiteks on lõpuks kohale jõudnud arusaam, et apteeker tuleb integreerida tervishoiusüsteemi ning seadustada tema staatus tervishoiutöötajana. Teiseks jõuti asutamispiirangute arutelude käigus siiski üksmeelele, et apteegiteenust ei saa käsitleda ei õiguslikult ega sisuliselt tavalise äriteenusena ning piirangute kaotamise järel on vaja asendusregulatsiooni. Seda tõdes ka riigikohus oma otsuses.

Et tagada apteekri sõltumatus ning apteegisektori tasakaalustatud areng ja parandada konkurentsiolukorda, tuleks kehtestada piirang ­apteegipidamisele. Apteeki võiks tulevikus pidada vaid proviisor või äriühing, kus enamusosalus või liikmelisus kuulub proviisoritele, kes töötavad samas apteegis või selle struktuuriüksuses. Arstide ja ravimitootjate kõrval võiks olla osaluse omamine apteegis keelatud ka ravimite hulgimüüjatele. Nii on võimalik taastada aus ja patsiendisõbralik apteegikorraldus.

Meenutan, et enne 1996. aasta süsteemimuudatust baseerus apteegiteenuse osutamine Eestis tervishoiupõhimõtetel, mitte ärihuvidel. Möödunud aastate jooksul on toimunud aga täpselt see, mille eest apteekrite liit toona hoiatas: turul on võimu haaranud suurfirmad ning nende omanduses olevad apteegiketid. Proviisoritele kuuluvate sõltumatute apteekide arv on järjekindlalt kahanenud. Suurkettidel pole samas mingit huvi hoida töös maa-apteeke, mis suuri kasumeid ei teeni. Maal elavate proviisorite jaoks on aga see aga elulaadi osaks.

Vahemaa apteekide vahel. Lisaks on otstarbekas kehtestada reegel, et olemasolevast apteegist 250 meetri raadiuses ei saa avada teist apteeki. Täpselt selline reegel kehtib Ungaris, Austrias näiteks peab vahemaa olema koguni 500 meetrit. Vahemaa nõue on vajalik, muidu hakkavad apteegid koonduma üksnes suurematesse kaubanduskeskustesse, ühiskondlikesse hoonetesse või nende lähiümbrusse. Kelle huvides on neli apteeki ühes kaubanduskeskuses, kui sellevõrra sureb äärelinnas ja maal vähemalt sama arvu võrra või veelgi rohkem apteeke välja?

Vahemaa nõue on hea elanikele ning halb suurkettidele, kinnisvaraarendajatele ja kaubanduskeskustele, kes sooviksid turgu juurde võita, kasseerida hiiglaslikke renditulusid ja kasumeid veelgi suurendada.

Ravimite kättesaadavuse parandamiseks maapiirkondade elanikele tuleks ühtlasi võimaldada apteegibussi rakendamist ning kehtestada ka apteekritele lähtetoetuste süsteem sarnaselt perearstidega.