Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sammastest jääb väheks
Tänases Äripäevas (vt lk 20 – toim) tõstatatud pensionikogumise teema puhul on kõige tähtsam teadvustada, et olemasolev riiklik pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik. Eesti riik ei ole rahapõrsas, kuhu tööealisena maksude näol raha sisse panna ja pensionieas seda tagasi hakata võtma.
Praegu on meil 650 000 maksumaksjat ja üle 409 000 eri liiki pensioni saaja. Maksumaksjate arv näitab drastilist kahanemist ning pensionäride hulk kasvu. Maksud lähevad praeguste kulutuste katteks. Tõenäosus leida Eestist naftat või kulda on olematu, samuti ei saa jätkata maksude pidevat tõstmist. Kainestav on mõelda oma tulevasest riiklikust pensionist kui toredast kommirahast, mille eest laupäeviti lapselapsi maiustama kutsuda.
Abilahendused. Nõnda on abilahendustena ellu kutsutud II ja III pensionisammas ehk riiklikult reguleeritud pensionifondid normaalse pensionipõlve kindlustamiseks. Kõigi pensionifondide viimaste aastate keskmine tootlus on olnud 4,8%, samal ajal on viimase 12 aasta keskmine inflatsioon olnud 4,1%. Seega, kui hästi läheb, siis õnnestub fondides raha väärtus säilitada, üksikutes seda lausa kasvatada.
III samba pensionifondide mainet hoiab ülal riigi tagastatav tulumaks. Olin aga üllatunud, saades teada, et ka pärast kõigi reeglite täitmist rakendub pensionifondist väljamaksetele 10% tulumaks ehk siis minu enda hoiule pandud rahast saab pensionieas tulu, mis kuulub maksustamisele. Lisame siia veel tundmatud muutujad, nagu fondide kõikuv tootlikkus, inimese tervis, töövõime või eeldatav eluiga ning ongi selge, miks fondide populaarsus on tagasihoidlik.
Endal mul III sammast ei ole, küll aga pistsin nina koos hea tuttavaga tema III samba tegemistesse. Selgus, et 25 aasta jooksul kogub ta umbes 6400 eurot. Kauaks sellest jagub, ei tea, aga parem kui mitte midagi on see kohe kindlasti. Tööandja esindajana olen mõtteid mõlgutanud ka tööandja osa lisamisest töötaja III pensionisambasse. Aiman aga, et Cargobusi ligi 70-liikmelisest tööperest on vabatahtlik kogumispension vaid 1-2 töötajal.
Ideaalolukord. Ideaaliks on olukord, kus pensionile jäämise aeg on individuaalne, mitte riiklikult paika pandud vanus. Igaüks otsustab ise, kui kaua tal jätkub töötahet või millal ta jõuab end pensionipõlve nautimiseks majanduslikult piisavalt kindlustada. Selleks valmistumise viise on nii oma- kui ka tavapäraseid: näiteks lihaveiste kasvatamine või tõulemmikloomade pidamine; aktsia- või võlakirjaturul toimetamine; kulla või väärisasjade kogumine; kinnisvara või metsaga lisa teenimine; oma ettevõtte või hobi arendamine; laenude andmine või miks mitte ka kohusetundlike laste kasvatamine.
Igal juhul tuleb enda jaoks valik teha ja kohe säästmise-investeerimisega pihta hakata. Ma ise kasutan endale meeldivaid, jõu- ja ajakulu suhtes sobilikke viise, kombineerides riskide hajutamiseks erinevaid võimalusi. Eesmärk ei ole aga ainult pensionipõlve kindlustamine, vaid palgatööst majandusliku sõltumatuse saavutamine. Nõnda vastutust võttes saan pensionipõlve pidama hakata vabalt valitud ajal ja viisil.