Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kriitikavabu hetki tuleb ise võtta
Tavapäraselt räägitakse uue valitsuse ametisse astumisel kas või suusoojaks sellele antavast sajast kriitikavabast päevast. On aga selge, et vastne Taavi Rõivase kabinet näeb neid päevi nagu oma kõrvu – ainult peeglist, kust võib vastu paista nii heakskiitu kui ka kriitikat.
Küllap mängib kriitikavabadusetuses oma rolli juba kaua õhus olnud ootus muudatusteks meie poliitikaelus. Seda enam, et muudatus veel reformierakondlaste ja sotside kombinatsioonina välja kukkus. Pluss uue koalitsiooni lubadused, mis kitsukese lipp-lapi-peal-katteteki all külmetama kipuvad.
Kriitika juba ette. Õigupoolest on uue valitsuse ministrid keskmisest suurema kriitilisuse astmega tähelepanu alla sattunud juba ammu enne ametisse astumist. Pruukis vaid peatsel ministril Urve Palol sõnada, et rahvuslik lennukompanii Estonian Air on pankroti äärel, kui ta eesootavat “kriitikavabadust” omal nahal tunda sai.
Eeltoodu ei tähenda aga sugugi, et uus valitsus peaks vooluga kaasa minema ning üritama igast hingest jätta muljet, nagu nad oleksid oma 100 päeva juba ametis olnud. Kuna päevi ei anta, tasuks lihtsalt kasutada kriitikavabu minuteid ja sekundeid, kui neid ette tuleb. Et ennast asjadega kurssi viia, kellel vaja; et ministeeriumid pooleks saagida, kus vaja jne. Kas see just võimalikku hilisemat kriitikat vähendab, aga lubab ehk vähemasti suurema teadmisega seda vastu võtta.