Aeg on tuulutada EASi

Sasipuntra alla ei tule liigitada mitte ainult EASi uut juhti Andres Rannamäed, kelle suhtes on õhus kahtlusi. Samuti ei peaks sasipuntra harutamine seisnema ainult senise ministri Juhan Partsi soosikute väljavahetamises asutuse nõukogus poliitiliselt usaldusväärsemate vastu. Vahetus tuleb niikuinii: seekord võiks personalivalikul jätta poliitilisuse tagaplaanile ja esile tõsta usaldusväärsuse.

Paras tükk hammustamiseks. Põhiküsimus, millele uus minister võiks vastuse leida, on see, kas EAS koos sellega kaasas käiva projektimajandusega on parim viis eestlaste ettevõtlikkust suurendada, kasvatada äriprojektide ambitsiooni, arendada start-up-kultuuri ja eelistada muidu tarka majandust. Ehk teha kõike seda, mida läinud sügisel majandusministeeriumi avaldatud Eesti ettevõtluse kasvustrateegia aastateks 2014-2020 ette näeb.

Ministrivahetus pakub muudatusteks hea võimaluse. Uuel ministril on märksa lihtsam senitehtut hinnata, vajadusel muuta, kuna valesti tegemiste puhul on tal võimalik näidata näpuga eelkäijale.

Samas oleme näinud juba mitut ettevõtlustoetuste auditit. Kas mäletate, et 2010. aastal said ettevõtlustoetused riigikontrollilt hinnangu, et suurt tolku neist majandusele olnud pole? Siis mäletate ka minister Partsi vastust: riigikontroll oli oma järeldustes pahatahtlik ja sadu näiteid on sellest, kuidas äri on õide puhkenud.

2012. aastal avaldas majandusministeerium ka ise ühe ­auditi samal teemal ja see oligi hoopis teistsuguste järeldustega. Auditiga tõestas ministeerium, et isegi kui pisiasjades on esinenud vigu, siis nende parandamine on käkitegu.

Uuel ministril oleks mõistlik see parandustöö siiski kaalukamalt ette võtta. Peataolek ja mõni EASiga seotud tooniandev üksikjuhtum annavad ilma ühtegi makroanalüüsi tegemata mõista, et mõni asi on asutuses päris kindlasti viltu läinud. Teisalt pole nende üksikasjalik loetlemine, ebaõnnestunud või tobedate projektide äramärkimine, esmatähtis, sest tegemist võib olla süsteemse veaga.

Milleks üldse toetused? Alustada võiks hoopis küsimusest, milleks ettevõtlustoetust üldse tarvis on. Jah, ma suudan tuvastada mitu kohta, kus turg iseseisvalt pisut tõrkuma hakkab või tagantutsitamist vajab. Kuid teisel pool terendab oht tasakaalutuse tekkeks, kus ette võetakse asju, mis ärile mitte midagi juurde ei anna.

Selle kõrval on ju ka selge, et ükski ettevõte ei tohiks rajada oma äriplaani toetussummade peale, sest äri ise jääb sel juhul teisejärguliseks ja ilmselt ka ajutiseks. Ettevõtlikkuse arendamise asemel arendab see toetussõltuvust. Kui viga on süsteemne ja sellest ei õpita, jäävad igasugustes kasvustrateegiates seatud uhked eesmärgid kättesaamatuks.