Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Löö (arengu)vestlused kolme lehte
“Istume koos, räägime sellest, millega inimene on rahul. Ja millega mitte. Kogume ettepanekuid muudatusteks ja mõnikord lepime kokku, mida siis töötaja võiks ise hakata teistmoodi tegema.” Selline on vast enim levinud vastus juhtidelt küsimusele, mida arenguvestlusel tehakse. Ent lepitakse kokku ka konkreetseid tööeesmärke ja nende mõõdikuid; arutatakse inimese tugevusi ja seda, kuidas neid oma töös rohkem ära kasutada jne.
Arenguvestluste kui selliste hädad algavadki sellest, et need pole tegelikult arenguvestlused, ehkki neid nii nimetatakse. Pole olemas ühte kindlat arenguvestluse tüüpi, kuigi koolitustel ja raamatutes proovitakse seda väita ja ka õpetatakse.
Oluline on eesmärk. Kõik hakkab ikkagi pihta sellest, mis on konkreetse vestluse eesmärk, see defineerib ka vestluse struktuuri ja sisu. Kui rääkida arenguvestlusel kõigest ja korraga - nii rahulolust, tööst ja mõnikord ka arengust –, saame tulemuseks erinevate teemade sasipuntra ning lõpuks lihtsalt “lähme teeme nüüd parem tööd edasi” tunde. Seda nii juhi kui ka töötaja peas.
Inimeste käest kuuldu põhjal tehakse arenguvestluste nime all tegelikult kolme eri tüüpi vestlusi. Nendeks on töövestlus, rahuoluvestlus ja (päris) arenguvestlus. Õigupoolest ongi mõistlik kasutada organisatsioonis kõiki kolme vestlust – ent igaühte neist eraldi. Seega tuleb juhtidel enne iga vestlust ja vestluste süsteemi tekitamist hoolega läbi mõelda, mis vestlusega on parajasti tegu ja mis on selle eesmärk.