Ministrite arvu asemel saab otsustavaks võimekus

Asjatundlike arvamuste süntees. Riigisiseses plaanis ei sõltu Eesti edenemine mitte nii palju ministrite arvust, kuivõrd asjatundjate (ja ka asjatundmatute) võrgustike toimimise võimekusest.  Mitte see pole tähtis, mitu ministrit ministeeriumis on, vaid see, kuidas sünteesitakse parimate valdkonna-­asjatundjate arvamusi ja arvestusi, et anda ministrile vajalik laskemoon visioonide liikumapanemiseks. Pole tähtis, kas visiooni liigutab üks või kaks ministrit. Põhiline, et on, mida liikuma panna.

Veidi teine lugu on väljapoole suunatud tegevustega. See “väljapoole” on muidugi tinglik, sest suurem osa meie elu korraldavatest otsustest tehakse nüüd juba Euroopa Liidus. ELi regulatsioonid on otse­kohalduvad olenemata sellest, kas need meile sobivad või mitte.

Niisiis, ühest küljest on meil vaja oma riiki reformida niimoodi, et meie huvid oleksid meie võrgustikele toetudes kaitstud juba kaugelt enne ELi otsuste vastuvõtmise protsessi. See on jällegi analüüs, aktiivne liitlaste otsimine, huvi tekitamine ja lahenduste pakkumine.

Teisalt muutub just siin kriitilise tähtsusega elemendiks ministrite arv. Meie võime siin küll arvata, et võime “karjapoisiga” iga male suurmeistri alistada, kuid maailmas valitsevad kindlad hierarhilisbürokraatlikud reeglid ja lävendid.

Pagunid loevad. Kui ministrite nõupidamislaua taha ilmub meie asekantsler (tavaliselt seina­äärsele pingile), on see märk, et me ei suhtu arutlus­küsimusse küllalt tõsiselt. Kui see on valveametnik, kes ei valda teemat sisulisest küljest ja teab vaid üldtunnustatud ­eurostandardset õiget sõna­vara (“Meil ei ole vastuväiteid”), siis on see samuti märk, et me ei võta asja tõsiselt. Tulemus on mõistagi sellisele suhtumisele vastav.

Siin on koht, kus pole mõtet koonerdada ei raha ega ameti­nimetustega. Pagunid loevad. Niisiis, meil on vaja eelkõige kiire mõtlemise ja osava ütlemisega ministreid. Võitlusväljal ei ole pelkade esinduskujudega palju peale hakata.