Suvilast päris oma majaks

01. aprill 2014, 00:00

Suur osa linnalähedasi suvilapiirkondi on järk-järgult ümber kujunemas aastaringse elanikkonnaga eramurajoonideks, paljud endised suvilad saavad maja staatuse ümberehituse läbi.

Endistes suvilapiirkondades võib kohata äärmusi – nii ultramoodsaid funkmaju kui ka väikseid suvilaid. Nii mõnelegi meenuvad neid vaadates lapsepõlvesuved ning sügisesed mahlapressimised perega mõnes linnalähedases aianduskooperatiivis. Ning murtudsüdamete põõsad ja elulõngad suvilamajade ümbruses.

Unistus oma majast. Aastal 1969 loodi Rae valda Lagedi aleviku lähedale Pirita jõe äärde suvilakooperatiiv Atleet, kus hakati jagama krunte. “Aastal 1972 projekteeris isa saadud krundile ise suvila ja sai aasta hiljem ka ehitusloa. Järgneva kolme-nelja aastaga sai suvila valmis. Põhiliselt ehitas mu isa ise, abiks tema toona teismeline poeg ja plekksepaks õppinud äi. Suvila kasuliku pinna suurus oli 45,2 ruutmeetrit,” meenutab Anneli Aasmäe oma maja saamise lugu.

Sealtpeale ehk alates aastast 1976 veetis nende pere kõik suved suvilas. “Jaanipäeva paiku, kui mu õpetajast emal algas pikk puhkus, pakkisime linnas asjad ning kolisime suvilasse. Elasime seal augusti lõpuni ehtsat maaelu – piima tõin jalgrattaga lähedal asuvast talust, vett tassisime käsipumbaga kaevust, veevärki ega kanalisatsiooni majas ei olnud jne,” jutustab Anneli, kelle jaoks on toonasest suvilast saanud tänaseks päris oma kodu. Lagedi koolis asus õppima ka tema praegu esimeses klassis käiv tütar Helena.

Aastal 1986 Anneli isa suri ja sealtpeale veetis kogu pere olude sunnil suvilas üha vähem aega. Ka hakkas hoone ilmutama väsimuse märke ning seda oli Anneli sõnul kõigil kurb vaadata. “Kui polnud tükk aega suvilas käinud, oli maja seest külm ning seal polnud enam mõnus olla. Unistasin kogu aeg, et kunagi pensionipõlves tahaksin suvila aastaringseks elamuks ümber ehitada ja päriselt sinna kolida,” sõnab ta emotsionaalselt ja mõtlikult. Kuid see näis talle toona tõelise tuleviku unelmana, mis ei pruugi kunagi teostuda. “Liiga suur ettevõtmine,” arvas ta siis.

Lapse kooliminek otsustas maja saatuse. Aastal 2011, kui Anneli hakkas uurima, kuhu kooli ta lapse senises elukohas Tallinnas panna võiks, avastas ta, et Tallinnas polnud ühtegi kooli, kuhu ta oleks lapse rahuliku südamega panna tahtnud. “Tahtsin tema jaoks leida väikest põhi­kooli, kus on väikesed klassid ning mõnus hubane õhkkond,” räägib Anneli.

Ühtäkki leidis ta, et suvilast umbes 4 km kaugusel asub ju väike armas maapõhikool, kus õpib umbes sada last. Ta otsustas panna lapse sinna kooli. Sellest sündis ka otsus teostada unistus oma majast palju varem kui pensionipõlves, ehk alustada suvila renoveerimisega kohe ja kolida sinna niipea kui võimalik.

“Otsisin arhitekti ning juba poolteist kuud hiljem tuli ta meile suvilasse, et vaadata, kuidas seda saaks kõige otstarbekamalt renoveerida,” kirjeldab Anneli toonase otsuseni jõudmist. Et suvilast ümberehituse teel reaalselt elumaja saada võib ning et see ei pruugi kvaliteedilt majaks planeeritud hoonetele alla jääda, selles ei kahelnud Anneli kordagi.

Suvila ümberehitusel majaks kvaliteet kannatama ei pea. “Minu kodu on selge näide sellest, et suvilast saab ümberehituse teel korraliku ja hubase elumaja. Ma ei usu, et oleks mingi erinevus kvaliteedis, kui töö on korralikult tehtud ja materjalid head,” ütleb Anneli. Ka ei usu ta, et tänapäevastest ehitusmaterjalidest ehitatud majad on juba a priori kvaliteetsemad kui nõukogude ajal ehitatud. “Kindlasti võis ka nõukaajal saada kvaliteetseid materjale ning leida oskuslikke töömehi,” leiab ta.

Anneli perekonna suvila ümberehitus nägi ette olemasoleva hoone renoveerimist ja umbes sama suure osa juurde ehitamist. “Teist korrust peale me ei teinud, maja jäi ikka ühekordne. Olemasoleva osa seinad ja katus jäid alles, katuse olime lasknud vahetada juba 2010. Vahetatud said aga aknad, põrandad, elektrisüsteem, kamin ja saunaosa. Soojustasime, lisasime kütte, vee ja kanalisatsioonisüsteemi,” jätkab Anneli.

Vaatamata sellele, et peaaegu kõik ütlesid Annelile, et lase vana suvila maha lammutada ja uus asemele ehitada – tuleb palju odavam ja saab kiiremini valmis –, ei kaalunud ta seda võimalust hetkekski. “Ma ei kujutanud ette, et lasen oma isa ehitatud maja ära lammutada. Olen kindel, et tänu sellele, et mind ümbritsevad isa püstitatud seinad ja ma kõnnin tema laotud vundamendil, olengi end majas algusest peale nii koduselt tundnud,” märgib Anneli taas pisut mõtlikult.

Kuna Anneli elukaaslane on ehitusvaldkonnas tegutsenud, koostas ta algul umbkaudse eelarve, mis maja renoveerimine võiks maksma minna. “Umbes niipalju tegelikult ka läks. Püüdsime materjale osta võimalikult soodsalt, aga jälgisime samas ka kvaliteeti. Raha saime oma linnakorteri müügist, kus varem elasime.”

Ehitustööd valmis viie ja poole kuuga. 2011. aasta juunikuus saadi arhitektilt lõplik maja ümberehituse projekt ja ülejäänud kolmveerand aasta jooksul tegeles perekond vajalike lubade ja muu taolisega: suhtlemine vallaga, geodeetilise alusplaani tellimine, energiamärgise tellimine, projekti kooskõlastus päästekeskusega, lepingud vee ja kanalisatsioonitrassi rajamiseks jne. “Detsembris 2011 oli ehitusluba käes. Kõik kulges üsna sujuvalt, mingeid erilisi pidurdamisi kogu selle protsessi jooksul ei esinenud,” märgib Anneli.

Nende pere praeguse kodu ehitasid valmis kaks usaldusväärset töömeest, kes alustasid tööd aprillis 2012. “Lisaks käisid abiks professionaalne elektrik, pottsepp, küttesüsteemi paigaldusfirma ja köögimööbli tegijad. Sisekujunduse mõtlesin ma ise välja – värvilahendustest alates ja mööblivalikuga lõpetades. 29. septembril 2012 kolisime majja sisse, seega kulus suvila ümberehituseks täpselt viis ja pool kuud.”

Anneli ega tema kaasa ei saa öelda, et neid emotsionaalselt kuidagi segaks või hirmutaks asjaolu, et mõne aja pärast võivad nende krunti ja maja ümbritseda väga suured ja tänapäevased, moodsad eramud. “See pole enam lihtsalt võimalik, sest meie ümber juba on eramud, mis on ehitatud vanade suvilate asemele. Meie endine suvilakooperatiiv ongi muutunud omamoodi külakeseks, mis koosneb majadest, mis on vanadest suvilatest ümber ehitatud,” ütleb Anneli, kelle sõnul käivad inimesed sealt iga päev valda ja pealinna tööle. Vahemaa pealinnaga on umbes 20 km. “Meil on mõnus ja rahulik, jõgi maja taga ning rohkelt haljastust, mitte “küla keset põldu”,” on temal ja ta perel põhjust rõõmustamiseks.

Ümbruskonna eripära arvestavaks tsensuuriks puudub vajadus. Praeguse kogemuse põhjal ei näe Anneli oma kodukandis tehtavatele ehitustele valla tasandil tsensuuriks mingit vajadust. “Meie piirkonnas ei ole selliseid maju, mis halvas mõttes silma riivaksid. Ilmselt ongi siinne looduslikult kaunis keskkond kasvõi veidi alateadlikult ümberehituste stiili valikut dikteerinud,” arutleb Anneli ning lisab, et ega ta tegelikult enam naljalt linnas elamist ette kujutaks.

“Ei taha muutuda kuidagi trafaretseks, kuid pärast ligi 40 Tallinnas elatud aastat on maal elamine tõeline nauding, millest ei tahaks mingi hinna eest loobuda. Siin on vaikus ja rahu, samas ei ela me ka päris metsa keskel, vaid inimesi ikka liigub. Ning lapsele kasvamiseks on maakoht minu hinnangul ainuõige variant,” julgustab Anneli ka teisi võimalusel maakodu kasuks otsustama.

 

 Tasub teada

  • Vana maja plussiks looduslikud materjalid

Vanade plussid
Ennast tõestanud looduslikud kodumaised materjalid.
Lihtsad lahendused ja enamasti suhteliselt tervislikud konstruktsioonid.
Sageli materjalide kättesaadavusest tekkinud suure tugevusvaruga kandekonstruktsioonid. 
Tööde tegemine etapiviisiliselt paralleelselt ekspluateerimisega.

Vanade miinused
Sageli soojustamise puudumine.
Kandekonstruktsiooni kehv olukord ja nende lahendusest tulenevad piirangud ruumilahendustele.
Silmaga mittenähtavad probleemid.
Tänapäevaste tehnosüsteemide puudumine.

Uue ehitamise plussid
Projekteerimine enda maitse järgi ja soovitud ruumiplaneeringu kergem saamine.
Algusest peale kontrollitavad lahendused ja ehitusprotsess
läbinisti ühte süsteemiga konstruktsioonilised lahendused.
Heade soojustusmaterjalidega saavutatava vähene küttekulu.
Uute tehnosüsteemidega saadav kasutusmugavus.
Ehitustöödel lammutamisest tulenevate üllatuste puudumine.

Uue hoone miinused
Energiaefektiivsusest tulenevate nõuetega kilekotisarnaste lahenduste kasutamine.
Tänapäevaste tehnosüsteemide keerukus ja ekspluatatsioonikulu.
Uute, ajas veel tõestamata materjalide kasutamine.

Allikas: Üllar Hinno, 1Partner Ehitus tegevjuht

 

Kaks küsimust

  • Kas suvilast ümber ehitatud majast saab asja?

Üllar Hinno, 1Partner Ehituse tegevjuht

Kas suvila tuleks ehitada ümber või lammutada ja ehitada täiesti uus hoone?
Kui piisab olemasoleva suvila mahust ja ruumiprogrammist, siis tuleb rahaliselt kindlasti soodsam renoveerida. Kui hoone läheb tunduvalt suuremaks ja/või kõrgemaks, on mõistlikum ehitada uus hoone. Vanade hoonete väiksemahuline  allesjätmine tekitab tehniliselt pigem probleeme.
Suvilad olid ja on tehniliselt ehitatud sageli väga lihtsalt:  madalvundament, tuulutatav põrandakonstruktsioon, puitkarkass-seinad, laudvooder, korraliku kaldega katus külma katusealusega. See on praktiliselt kõige väiksemate ehituslike riskidega lahendus. Kui sellist hoone on hooldatud ja hoone katust on vett pidanud, et ole sellise lahenduse kordategemisega suuri muresid. Probleemid algavad enamasti suuremahulisest peale- ja juurdeehitamisest, kuna siis rikutakse vanad tehnilised lahendused ära uute hoonete uute lahenduste poolikus mahus järeletegemisega. 

Kas tänapäeva ehitusmaterjalid on kvaliteetsemad?
Mida kauem on materjalid kasutuses olnud, seda paremini on nende omadused teada.Tänapäevane ehitusprotsess on lihtsalt viidud efektiivsemaks. Uute hoonete ehitamise loogika põhineb alati uue ostmisel, mitte remontimisel, näiteks kui puitakent annab kümneid aastaid pisitasa värvida ja plommida, siis plastaknad tuleb katkiminemisel uute vastu vahetada.
Vana hoone on oma eksistentsi välja teeninud. Kui ta oleks kehvasti ehitatud, oleks ta hävinenud. Vana maja on sageli väga lihtsate ja loodussõbralike materjalidega ehitatud. Vana hoone asukohad on ennast tõestanud, nende paiknemine on aastakümnetega välja selgitatud rahva mälus püsinud kogemuses, uute asukohtade valikutel on sageli tahtlikult või tahtmatult eksitud lihtsate loodus- ja füüsikatõdede vastu.
Teisalt on uue majaga on jällegi lihtsam, projekteerida saab oma maitse järgi ja puuduvad lammutustöödel tekkivad üllatused, nagu kandekonstruktsiooni osaline puudumine või majaseen. 

 

Kommentaar

  • Korraliku projekti järgi püstitatud suvilast saab maja kergema vaevaga

Tauno Pajuri, Arco Vara maakler
Kergehitusena püstitatud suvilast ei saa arhitekti poole pöördumata kohe maja. Nõukogude ajal korralike projektide järgi ehitatud suuremate suvilate majadeks kohendamine pole väga problemaatiline, kuid kindlasti on ka selliseid suvilaid, mis ei sobi majaks ümber ehitada.
Kui suvila ostetakse elamiseks, ei pruugi selle elamuks kohandamisele kulunud raha hilisema müügi puhul tagasi saada. Suvila ümberehitamisel on kindlasti vaja kõrvale inimest, kes tunneb arhitektuuri ja ehitust, et hoone korralikult ajakohastada.
Ümberehitused on vaja kooskõlastada kohalikus omavalitsuses ja naabritega. Kui dokumentatsiooni korda ei tehta, võib see hiljem osutuda keeruliseks ja märksa kulukamaks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
31. March 2014, 15:21
Otsi:

Ava täpsem otsing