Paneme kütuseaktsiisi raha tervenisti teehoidu

Äsja ametisse astunud meelemuutuse koalitsiooni rahandusminister Jürgen Ligi on öelnud, et kütuseaktsiisi teehoidu suunamise paindlikkus peab suurenema. Ning raha kasutamist tuleb planeerida projektide, mitte selle järgi, et igal aastal peab 75 protsenti ära kulutama. Viide, et sellega on võimalik raha säästa, tähendab praeguses kontekstis üheselt, et teede asemel saaks aktsiisiraha uue koalitsiooni lubaduste katteks kasutada.

Mullu kogus riik kütuseaktsiisiga 417 miljonit eurot. Tänavusse eelarvesse on plaanitud 402 miljoni euro laekumine. Veerand sellest on sadakond miljonit, teine veerand lubaks uuel koalitsioonil lubadustele kopsakat katet saada. Kuna maantee, asfalt ja mustkate valimas ei käi, siis ongi uus koalitsioon valmis neist nii kergekäeliselt loobuma, et potentsiaalsetele valijatele pigem lastetoetuste suurendamisega naha vahele pugeda.

Seadus vähendamist ei luba. Selline lühinägelik poliitika viiks üha kaugemale ühiskonna õigustatud ootusest, et kütuseaktsiisiga kogutav raha läheks tervikuna teehoidu. Teeseadus selleks piire ei sea. Selle järgi nähakse teehoiu rahastamiseks riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75 protsendile n-ö tavakütuselt laekuvast kütuseaktsiisist. Seega nõuaks teehoiu rahastamine ettenähtust väiksemaks mahus ühtlasi seadusemuudatust.

Lahtiste silmadega ringi vaadates või istmikuga tunnetades võib kindlalt väita, et Eestis ei tule veel niipea muret, et teed liiga korras oleksid. Seda enam, et asjatundjate sõnul nõuab käestlastud tee remont märksa rohkem raha kui selle korrapärane hooldamine. Ning kui suuremate maanteede puhul kipub liigne ehitamine liiklust juba ülemäära häirima, siis saab alati suunata rohkem raha väiksemate riigimaanteede või kohalike teede korrastamiseks. Viimaste puhul napib raha ilmselt igal omavalitsusel, Tallinnast alustades. Tee-ehituse hoogustumine kosutaks ja elavdaks meie kiduvat majandust, pakkudes tööd ehitusfirmadele.

Teehoiu raha vähendamine oleks ehk ­õigustatud, kui Eesti oleks nii täbaras olukorras, et transpordiühenduste teema on langenud olulisuse pingerivis märgatavalt allapoole. Nii nagu oli igati asjakohane toonase riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi soovitus loobuda kogu kütuseaktsiisi suunamisest teedeehitusse eluliselt vajalikke kärpekohti otsinud 2008. aastal.

Oluline eesmärk. Praegu midagi sellist ei ole. Eesmärk, et meil oleksid hästi sõidetavad nii rahvusvahelised maanteed kui ka väiksemaid kante omavahel ühendavad teed, on ikka esimeste hulgas. Teehoid on seejuures kindlasti ka valdkond, mille puhul võiks riik kaaluda laenu võtmist. See eeldaks mõistagi väga selget plaani ja objekte, millele laenuraha kulub.

Teehoidu minevat rahasummat järsult kasvatades võib tekkida oht, et kontroll raha otstarbeka ja kvaliteetse kasutamise üle lõdveneb. Selle vältimise eest peavad hea seisma nii konkurents firmade vahel kui ka maanteeamet koos oma spetsialistidega. Kui amet tunneb, et jõudu nii paljude (uute) tööde tellimiseks napib, siis piirdugu vähemaga. Aga suurem kui 75 protsenti kütuseaktsiisi rahast oleks teedele kuluv rahanumber igal juhul, see on ütlematagi selge.