Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Hobi. Adrenaliin ja kiirus

04. aprill 2014, 00:00

Rulluisutamine on harrastajate sõnul parim kooslus kiirusest, adrenaliinist ja mängu ilust.

Soraineni advokaadibüroo Eesti kontori juhtivpartneri ning vandeadvokaadi Toomas Prangli sõnul ristus tema tee rulluisutamisega 14 aastat tagasi Budapestis õppides. Sealsetel laiadel kõnniteedel tundusid rulluisud talle mõistlikum liikumisvahend kui ühistransport või takso, arvestades tema kui toonase üliõpilase rahakotti. “Sõitsin nendega ülikooli ja sõprade poole ja ka mujal linna peal,” meenutas Prangli.

Teda vaevasid seljahädad, mis panid piiri jooksmisele ja orienteerumisvõistlustele. Liigestele märksa sõbralikum rulluisutamine muutus Pranglile varsti hingelähedaseks. “Plastmass­uiskudest said alumiiniumraamiga uisud, kõrgetest saabastest madalad. Armastus esimesest silmapilgust muutus varsti peamiseks hobiks ja veetsin sellega iga aastaga üha rohkem aega,” lausus ta. Enesele märkamatult hakkas Prangli suve headust mõõtma selle järgi, kui palju rulluisukilomeetreid sai maha sõidetud.

Katsejänes sportlikus eksperimendis. Umbes 10 aastat tagasi hakkas Prangli enda lõbuks ja väljakutsete nimel osalema rulluisumaratonidel. Tõsisemad ja süsteemsed treeningud said igapäevaseks aga viie aasta eest, kui ta töötas Valgevenes. “Kohtusin Minski rulluisurajal kohalike jääl kiir­uisutajatega. Nad nägid, et mul on jalas keskmisest paremad uisud, ja tulid rääkima. Peagi sain väga heaks sõbraks paljude Valgevene professionaalsete kiiruisutajatega,” jutustas Prangli.

Ühel õhtul tema juures kaarte mängides arutati erinevaid treeningsüsteeme, õiget treenimist ja toitumist. “Sellest kasvas välja minu sõprade eksperiment “Kui kiiresti suudab advokaat rulluiskudel veereda?”, kus mulle sai osaks kandev, katsejänese roll,” muigas mees. Sealtpeale on ta püüdnud järgida talle valmistatud spetsiaalseid treeningplaane nii palju, kui töö lubab. “See, missuguse kiirusega minu tulemused kasvasid, hoolimata kõrgest sportlikust vanusest, oli väga üllatav ja samas motiveeriv,” tunnistas ta.

Prangli avaldas rahulolu, et Eestis on palju võimalusi pikematel rulluisudistantsidel teistega mõõtu võtta. “Kuuest-seitsmest etapist koosnevat EMT Rullituuri ja selle osavõturohkust kadestavad külalised teistest Baltimaadest, Põhjamaadest, SRÜ riikidest ja mujalt. Loodetavasti jätkub organiseerijatel jõudu üritusi edasi korraldada ja ala populariseerida,” sõnas ta.

Euroopa suurim rulluisupidu on Prangli sõnul Berliini rulluisumaraton, mis toimub sügiseti, üks päev enne sealset jooksumaratoni. Huvitavaid rulluisuvõistlusi nii harrastajatele kui ka sportlastele peetakse ka näiteks Lätis, Poolas ja Prantsusmaal. Kõige kaugem Prangli rulluisuvõistlus on seni olnud aastate eest toimunud Buenos Airese rull­uisumaraton. “Pidime suhteliselt konarlikul asfaldil laveerima metroo õhutusrestide ja katkiste kanalisatsioonikatete vahel. Samas jäi meelde pigem ilus õhtupäike, kaasvõistlejate tugi ja meeldiv tunne,” meenutas ta.

Rulluisutamine on Prangil sõnul parim kooslus kiirusest, adrenaliinist ja mängu ilust. “Kirjeldamatult mõnus tunne on tõmmata ilusal päeval rulluisud jalga, lülitada GPS-kell sisse ja lasta ratastel veereda. Jah, veereda, mitte rulluiskudel joosta. Õige tehnikaga on rulluisutamise kiirus võrreldav rattasõiduga, või kiiremgi. Samas kordades dünaamilisem ja – mis samuti oluline –  kogemata kukkumine madalam.”

Tema sõnul on rulluisutamine liigestele ja luustikule sõbralikum kui jooksmine ja pallimängud. “Rullidel saab toimetada sujuvalt, mitte ennast üles-alla põrutades. Jah, vahel tuleb ette kukkumisi, kuid õigete kaitsevahenditega pole see liialt ohtlik ja marrastused paranevad kiiresti.”

Tema hinnangul on rulluisuvarustus eestlastele kättesaadav üsna odavalt ja heas valikus – uiskude hinnad algavad paarisajast eurost, lisaks veel umbes sada eurot kaitsevahenditele – kiiver, põlve-, küünarnuki- ja randmekaitsmed.

Edasijõudnud harrastajad soovivad enamasti paremaid uiske, kuni selleni välja, et rulluisud valmistatakse spetsiaalselt ostja jala järgi. “Selliste rulluiskude hind jääb 1000–2000 euro kanti, kuid õige tunde saamiseks piisab ka paarisajasest variandist. Alati tasub küsida nõu spordipoodidest või rajal ringi tuhiseva sportlase käest,” julgustas ta asjast huvitatuid esimest sammu astuma.

Kaasaskantav ala. Rulluisuvarustust on ka reisile minnes mugav kaasa võtta. “See ei ole küll nii väike kui jooksuvarustus, kuid oluliselt väiksem kas või jalgrattast. Võtan ise tihti era- ja tööreisidele rulluisud käsipagasina spetsiaalse seljakotiga kaasa,” lausus Prangli.

Kuna talvel rulluiskudega välitingimustes palju teha ei anna, kasutab Prangli külma aega spordiklubis jõu kasvatamiseks, basseinis ujumiseks ning osaleb spinningutrennides. “Mul on endale muretsetud nii koju kui ka suvilasse spinningu­ratas, mille otsas on hea mõnda filmi vaadata. Varakevadise puhkuse veedan tavaliselt treenimas soojemas kliimas. Varem käisin Kanaari saarel Lanzarotel asuvas spordi-Mekas Club La Santa, kuid viimased aastad on mind võlunud Hispaania ­Costa Blanca mõnus kliima ja rannikule lähedal asuvad mäed. Eesti harrastusportlasi aitavad seal hea meelega südamlikud Erika Salumäe ja Ene Veiksaar,” rääkis Prangli.

Eestis pole rulluisu sisetrekki, kuid talvel on võimalik sõita selleks eraldatud aegadel erinevate spordihallide pallimänguväljakutel, mis aitab selgeks õppida kurvitehnika.

Prangli treenib suvel 5–6 korda nädalas – pooled trennid on rulluiskudel, ülejäänud rattal, jooksu­rajal või jõusaalis. “Paljud toovad vabanduseks, et neil pole aega tervisespordiga tegeleda. Tegelikult ei ole küsimus ajas, vaid prioriteetides. Minu jaoks on treening sama tähtsal kohal kui muud töö- või erakohtumised. See hoiab meele erksa ja tervise korras,” rääkis ta.

Vahel on tal tulnud ka kliendi ees vabandada, et üks teine “kokkulepitud aeg” ei luba kohtumisel enam jätkuda või sellele ajale uut määrata. Kiiretel nädalatel tuleb paratamatult mõni töö ära teha pärast pimeda saabumist, kui trenn on lõpetatud. “See variant on minu jaoks stressivabam kui trenni vahele jätmine,” selgitas ta.

Tallinna kergliiklusteid hindab Prangli Euroopas parimaiks. “Ütlen seda kõhkluseta, sest olen elanud, õppinud ja reisinud paljudes Euroopa piirkondades ja esimese asjana otsin alati üles soovitused rulluisu­radade kohta. Võime siin küll vinguda halva ilma üle, kuid võimalustest vabas õhus sportida meil puudust ei ole. Muret tekitab vaid Eesti liikluskultuur, mis sundis mind ennastki suurema osa eelmisest suvest karkudel käima.”

Tallinnas võib kohata Pranglit tiirutamas Lillepi pargis või teel kodust Koplist Rocca al Mare ja Tabasalu kaudu Suurupini. “23 kilomeetrit puhast rulluisurõõmu! Euroopa pealinnadest saab selle poolest Tallinnaga võrrelda ehk ainult Viini ja ­Minskit. Viini Doonau jõe tehissaar on puhas kergliiklusteede paradiis. Minskis ehitati mõni aasta tagasi ühe suvega 25 kilomeetri pikkune kergliiklustee läbi kesklinna nii, et see ristub tänavatega ainult mõnel korral,” lausus ta.

Poksijast sai rulluisutaja. Kinnisvarabüroo Uus Maa juhatuse esimehe Jaanus Lauguse ellu on rulluisutamine kuulunud kümmekond aastat. “Olin lõpetanud harrastuspoksija karjääri ja vaevlesin põlveprobleemide käes. On teada, et poksitrennis  ei pöörata väga suurt tähelepanu alakeha treenimisele, seetõttu algasid minu vigastused nõrkadest jalgadest. Seisin valiku ees, kas minna kirurgi käe alla või valida mõni harrastus, mis aitab jalad tugevaks,” rääkis ta.

Laugus proovis rulluisutamist, mis hakkas talle kohe meeldima. “Kuna elasin Kakumäel, veeresid seal tihtilugu ringil tublid kiirrulluisutajad, kes treenisid suurema pundiga. Mind võlus see kiirus,” meenutas ta.

Alguses ei püsinud ta enda sõnul grupil järel, ajapikku aga tehnika ja treenitus paranesid ning treeningutest sai tõeline nauding.

Mingist ajast alates hakkas Laugus rulluisutrenne väga tõsiselt võtma. “Usun, et sellele aitas kaasa majanduskriisiaegne olukord – vähem tööd, rohkem aega enesele ja harrastustele. Minu naabrimees Kakumäel oli Eesti läbi aegade parim rulluisutaja Kert Keskpaik. Treeningplaanide ja ühistreeningutega aitas mind palju rulluisu vaimne isa Eestis Jaanus Ritson,” meenutas Laugus. “Nii me seal koos treenisime ja arenesime. Kuniks tulid võidud ja meistritiitlid omas klassis – võistlen veteranide arvestuses,” lausus ta.

Lõi maailmatasemel rulluisutiimi. Laugus kaalus oma rulluisutuumikuga, kuidas Eesti rulluisu­sporti paremini arendada. “Nuputasime, kas tuua eliittreener Eestisse või teha profitiim koos tippudega välismaalt. Realiseerus profitiimi plaan,” sõnas Laugus.

Praeguseks on Laugus pea viis aastat juhtinud rahvus­vahelist rulluisu profitiimi, mille nimi on Uus Maa Team. Sellesse on kuulunud lisaks eestlastele ka Venezuela parimad rulluisutajad ning tiimi esinumber, Alfredo Leon Moreno, on saavutanud mitu maailmakarika võitu. “Parim, mis olla sai, oli tiimi kolmikvõit Ostrava maailmakarika etapil 2012. aastal. Parim eestlane samal võistlusel oli Kaur Meressaari kaheksanda kohaga. Seda võis nimetada meie tiimi unistuste täitumiseks,” nentis Laugus uhkusega.

Lauguse sõnul on uisutamine andnud talle nii füüsiliselt hea vormi kui ka vaimset kannatlikkust, sihikindlust ja oskust eesmärgile pühenduda. “Samas ka tolerantsi ja sõpru üle maailma. Sportlaste seltskond on eriline – seal kehtivad teised väärtused kui äris. See tasakaalustab hästi. Üksteise toetamine ja aitamine, puhtast heast tahtest, ilma midagi vastu küsimata, on spordis väga levinud. Sellel on tervendav mõju,” sõnas Laugus.

  • Algajail tasub rulluiske laenata

Hobirulluisutaja ja Uus Maa Kinnisvarabüroo juhatuse liige Jaanus Laugus soovitab algajail alustada kas sõbra uiskude või laenutatud varustusega.

“Suvel saab näiteks Pirital, Lillepi ringil rulluiske laenutada. Siis saab tunde kätte. Ala on selline, et kas meeldib või mitte. Kui meeldib, tasub varustust muretsema hakata. Kindlasti peab ­uisutajal olema kiiver, sest kukkudes on väga ohtlik pea asfaldil ära lüüa. Kukkumisi tuleb tahes-tahtmata ette,” lausus ta.

Laugus ütles, et on  paar kiivrit katki kukkunud, aga tänu sellele peavigastustest pääsenud. “Käekaitsmed on samuti kriitiliselt vajalikud. Esialgu võib osta odavamad, poolkõrged või kõrged uisud. Kui juba rohkem treenitud, tehnika selge ja plaan maratonidel osaleda, võib osta piduriteta madalad uisud,” rääkis Laugus. Ta soovis kõigile rull­uisutamist hobina kaaluvatele inimestele julget pealehakkamist ning kannatlikkust.

Ta soovitab kindlasti osaleda rahvamaratonide EMT ­tuuri etappidel üle Eesti või Tartu rullimaratonil augustis, mis on rulluisu suursündmus Eestis.

Lauguse sõnul on maratonid rahvaspordiüritused ja sobivad kõigile. “Parima tunde rull­uisutamisest saab septembris toimuval Berliini maratonil. See on võimas, kuidas linn need päevad maratoni rütmis elab ja 7000 rulluisutajat linnaelanike ergutuste saatel maratoni läbib,” sõnas ta.

Edu uisutreki kaugusel. Eestisse oleks Lauguse sõnul hädasti vaja rulluisutrekki. “Eriti Tallinnasse või selle lähivalda. See on lihtne – 200 m2 suurune ring on vaja asfaldi alla panna, näiteks mõni koolistaadion. Üks Eestis on – Adaveres. Sealt tulevad ka Eesti parimad noored uisutajad nii jääl kui ka rullil. Oleksin võimeline tooma siia trenni ja treeneriteks maailma tippe, kui mõni omavalitsus sellise sammu ette võtaks ja uisutreki teeks. See on suure potentsiaali ja arvuka harrastaja hulgaga ala maailmas,” rääkis Laugus.

Pane tähele

  • Soovitused algajale rullijale

Kanna alati kiivrit. Eluohtliku peavigastuse tekitamiseks piisab halvast juhusest – õnnetust kukkumisest. Kiirus ei mängi rolli. Luud ja nahk paranevad tavaliselt probleemideta, kuid pea­vigastus võib jääda viimaseks.
Ühine julgelt rulluisu koolitusgrupiga või võta eratunde. Selliseid võimalusi on alates kevadest paljudes Eesti linnades. Juba paari korraga paraneb tehnika ja tunnetus ning tunned sõidust märksa suuremat mõnu.
Rattalaagrite puhastamine  on tülikas ja võtab mitu tundi, seega väldi märga rada. Vihmane ilm on õige aeg tõmmata jalga jooksusussid või istuda ratta selga.
kergliiklusteel ole viisakas, hoia paremale poole rada ja anna teed kiirematele liikujatele.

Allikas: Toomas Prangli

Hind

Uiskude hinnad algavad paari­sajast eurost, lisaks umbes sada eurot kaitsevahenditele – kiiver, põlve-, küünarnuki- ja randmekaitsmed.
Edasijõudnud harrastajad soovivad enamasti paremaid uiske, kuni selleni välja, et rulluisud valmistatakse spetsiaalselt ostja jala järgi – selliste rulluiskude hinnavahemik jääb 1000–2000 euro kanti.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. April 2014, 19:42
Otsi:

Ava täpsem otsing