Puhkepäev. “Risttuules” – väikse inimese võitlus ajalooga

Põnev pildikeel. Esimene, mis vaatajat tabab, on harjumatu pildikeel. Film on justkui loodud piltidest, paigal kaadritest, mille keskel rändab kaamera kolmemõõtmeliselt ringi kui ainus liikuv objekt. Samas ei ole need kaadrid kuidagimoodi räiged või häirivad. Peaosatäitja Laura Peterson loeb Erna kirju, just nagu kirjutaks ta (Erna) neid tol samal hetkel. Tekib omamoodi sümbioos pildikeele ja jutustava teksti vahel.

Rahulike kulgemisega harjub ära. Vaatajana hakkad mõistma, kuidas tihti meenuvadki elust vaid sellised hetkelised mälupildid. Osati võib vist õigustada kohanematust ka sellega, et vaatajatena on enamik meist harjunud vaatama kiireloomulisi Hollywoodi menukeid, mille kõrval võib pidada filmi “Risttuules” tõeliseks kunstiteoseks.

Filmi lõpus, kui Erna naaseb Eestisse, muutub ka pildikeel konventsionaalseks ja liikuvaks, sümboliseerides justkui, kuidas nende orjastatud inimeste elud kaugel Siberis olid seisma jäänud, ent naastes Eestisse tuli neil argipäevaga edasi minna.

Kaadrite ja heli sümbioos. Jutustus on kirjanduslikult ilus ning kohati väga luuleline. Kuna on teada, et tollal oligi kõnekeel tundeküllasem võrreldes tänapäevase väga vahetu ja otsekohese suhtlusmaneeriga, siis ilmselt stsenarist teksti palju toimetama ei pidanudki.

Oluliseks osaks linateose puhul on veel muusika. Pärt Uusbergi loodud helikeel komplimenteerib oivaliselt nii jutustust kui ka filmi kaadreid.

Tõden, et film oli oivaline tervik – tõeline sümbioos pildi, sõna ja muusika vahel. Puändiks lõpus oli veel sõnapaar Nõukogude holokaust, see on hea kirjeldus sündmusest, milleks meil veel polnud konkreetset mõistet. Nüüd see on meil olemas, aitäh, härra Helde.

 

“Risttuules”

Režissöör: Martti HeldeOsades: Laura Peterson, Tarmo Song, Mirt Preegel, Ingrid Isotamm, Einar Hillep jtKinodes alates: 28.03