Puhkepäev. Vabariigi loomise varjukülg

Lavastuses kujutatud sündmused jäävad vahemikku 1924–1939 ning keerlevad ümber Centumi klubi, mis asutati 1924. aastal sel põhjusel, et omaaegsel poliitilisel ja majanduslikul koorekihil oleks koht, kus saaks koos käia aega veetmas, ilma et omavahelised erimeelsused segaksid. “Tegevustik põhineb, koos mõningaste poeetiliste liialdustega, enam-vähem ajaloolistel ja tõestisündinud faktidel – kõik on üsna tõepärane,” kinnitas lavastaja Hendrik Toompere jr.

Ajaloo uuesti kirjutamine. Idee teha sel teemal lavastus on Toomperel mõtteis mõlkunud peaaegu kümme aastat. “Põhjus, miks see asi sai kätte võetud, seisneb selles, et kõik me teame eelmisest vabariigist ja nendest inimestest ainult sellist pidulikku ja paraadlikku poolt, suurt midagi ei tea me aga näiteks vabadussõdalaste liikumisest. Tundus, et võiks sellise ajalookursuse teatris läbi viia. Eesmärk oli publikut mõtlema panna, natuke harida. Aga ka seda öelda, et see elu, mis siis oli, oli täis kõike – ka armastust ja kirge ja nalja ja toredaid ja häid asju,” rääkis lavastaja.

Tõuke Centumi klubi vaatlemiseks sai Toompere Hillar Lehari memuaaridest. Neid lähemalt uurides selgus aga, et see on üks paras bluff. Kirjanikku, kes Centumi klubi tegemised adekvaatselt kirja paneks ning oleks nõus arhiivides tööd tegema, et olla daatumite mõttes täpne, otsis Toompere tükk aega, kuni tal õnnestus kokku leppida Indrek Harglaga, kes nõustus näidendi valmis kirjutama.

“See on selline suur ja intrigeeriv tükk meie lähiajaloost,” hindas lavastaja tulemust, nentides, et hoopis teine asi, kui kunagi juhtunud asju paberilt lugeda, on tunnetuslikult laval tajuda, mismoodi mingeid otsuseid langetati, miks võeti mingid ideed plaani ja kuidas valiti vahendeid, kuidas neid ideid läbi viiakse.

Rahvusriikide sarnane käekiri. “Kõige huvitavam, mis mind kontseptuaalselt või filosoofiliselt paelub, on, et erinevatel kultuuridel ja inimgruppidel, kes moodustavad oma rahvusriigi, hakkab tekkima suhteliselt sarnane muster läbi ajaloo –  kuidas tekivad paremad päevad ja mingil põhjustel kehvemad,” sõnas lavastaja.

“Me näeme seda ühte taastekkivat mustrit. See on see kõige olulisem sõnum, mida tahaks öelda: me peame hoolega vaatama, kas me ikka tikime sama mustrit edasi või teeme mõningad deformatsioonid sisse,” viitas Toompere mineviku õppetunnile, mida kaasajas kasutada saaks.

“Wabadusrist” räägib tõsistel teemadel, samas on see lavastus väga eluline ning oma meeleoludelt sarnane Toompere varasemate lavastustega Viiraltist, Konrad Mäest või sürrealistidest. “Seal saab kõike – saab pulli ja võtab hinge kinni ka,” lubas lavastaja.

 

“Wabadusrist”

Autor: Indrek HarglaLavastaja: Hendrik Toompere jrOsades: Ivo Uukkivi, Ain Lutsepp, Tõnu Oja, Jüri Tiidus, Harriet Toompere, Guido Kangur, Indrek Sammul, Uku Uusberg, Roland Laos jptEsietendus:  4. aprill Eesti DraamateatrisPilet: 10–17 eurotwww.draamateater.ee