Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Peidetud lollus on lapsikust rahajagamisest vastikum

07. aprill 2014, 00:00

Rahandusminister Jürgen Ligi tunnistas, et võimuliidus IRLiga oli tal “peidetud lolluste” pärast palju raskem tunne kui praegu lapsikult lastetoetusi jagades.

Kui Te olite rahandusminister eelmises valitsuses, siis ei olnud raha ei lapsetoetuste ega maksuvaba miinimumi suurendamiseks, aga nüüd järsku on? See sõltub väga palju partnerite paindlikkusest ja eesmärkidest. Kui teistel on hoopis viiendajärgulised eesmärgid, kui neil on igal aastal kümnete ja sadade miljonite eurode väärtuses lisataotlusi, mis rahuldavad ainult mingisuguseid ametkondlikke huve – et osta midagi, tõsta midagi –, siis see on fokuseerimata programm. Uue valitsusega ei ole me küll veel eelarveprotsessis kuigi kaugele jõudnud, aga kui nii läheb, nagu läbirääkijad läbirääkimiste käigus lubasid, siis me saame selle eelarve kokku.

Raha läheb lihtsalt muudele asjadele. Vana valitsuse probleem oli see, et oldi  ametkondlikult kivistunud ja istuti oma rahakottide ja soodustuste otsas. Ega siis minu erakond ei olnud see pool, kes mind tüütas sadade miljonitega iga eelarve puhul. Olen sellest viisakas vormis varemgi märku andnud, aga arvati, et räägin tühja juttu.

Eelarve on nii suur, kui ta on.  Valikute ruum ei ole lõputu, aga ta on tunduvalt suurem, kui ta oli eelmises valitsuses poliitilistel põhjustel.

Kui ma lugesin seda koalitsioonilepingut ja neid lubadusi vaatasin… Need ei ole lubadused. See on plaan. See lubaduste sõna tuleb ära unustada. Lubadused on valimistele mineku programmis. Me teeme ju kõik selle aasta jooksul ära, ja te saate seda kontrollida. Kui ei tee, siis oleme tõesti kokku leppinud ebareaalsetest asjades.

… kui ma neid punkte lugesin, siis kujutasin ette, kuidas Te oma kabinetis nurgast nurka kõnnite, juukseid kitkute…  Juukseid ma ei kitku kunagi, nurgast nurka käin küll tihti. Ja mitte ainult kabinetis ei vaeva mind need küsimused. Mul pole selline amet, kus ainult kabinetis mõeldakse.

Te olete Äripäevale öelnud, et uus võimuliit hävitab Teie töö. Nüüd Te osalete ise selles hävitustöös. Ma ei öelnud seda mitte selle (praeguse – toim) võimuliidu kohta, vaid põhimõtte kohta. Selle kohta, kui südamega võtab rahandusminister rahandust ja kui paksu nahaga on ta kõigi pideva halvustamise ja kriitika suhtes. Meil on olnud rahandusministreid, kellele see amet olnud lihtsalt üks poliitiline positsioon. Mina nende hulka ei kuulu, mulle on rahandus südameasi. See on, kui soovite, nagu hügieen, mis võimaldab teha riigis vajalikke asju.

Kui ma võrdlen Teie eelmise ja praeguse valitsuse aegseid esinemisi, siis tekibki just see südametunnistuse küsimus. Kummas olukorras Te tõtt rääkisite? Kas olete  südametunnistuse poolest liberaal või lihtsalt parteisõdur, kes võtab endale ühes valitsuses ühe rolli ja teises teise? No mis te sildistate. Ma võin ju ajakirjaniku käest ka küsida solvavaid küsimusi. Kas te kuulate või deklareerite? Praegu te annate mulle iseloomustusi. Ma ei ole kunagi olnud puhas liberaal. Ma olen olnud liberaalne konservatiiv ja rahandusasjades olen alati olnud hästi põhimõtteline, olen siiani. Kui meie ees on koalitsioonipartneri ja meie enda soovid, siis mina tagan, et need viiakse matemaatiliselt, rahanduslikult kooskõlla. Praegune kriitika on selline, et “lubadused”, plaan on ilma katteta, katted ei kõlba, kusagilt ei tohi raha võtta, ühtegi maksu ei tohi koguda. Sellise kriitika peale kehitan ma õlgu.

Küsin teistmoodi. Kuidas Te tunnete ennast selles uues, rahakülvamise võimuliidus? Ma tundsin ennast erakordselt halvasti 2010. a lõpus, kui äsjased ühised võitlused kriisiolukorras olid järsku ununenud ja tehti struktuurselt täiesti idiootlikke ettepanekuid ja anti lubadusi. Järsku oli maaomand suur sotsiaalprobleem, järsku oli vaja kõrgharidust jagada tasuta, kuigi alles äsja räägiti, et tasuta kõrgharidust ei saa olla.

Küsimus oli, kuidas Te ennast praegu tunnete. Ma ju räägin. Ega rahandusministril on ju pingeid kogu aeg. Struktuurses mõttes on sellised peidetud lollused palju vastikumad kui lihtsalt inimestele või lastele toetuse maksmine. See, et tasuta jagatakse asju, mis näiliselt nagu ei maksa, või siis kui aastaid kritiseeritakse, justkui sotsiaalminister oleks süüdi selles, et pensionikulud kasvavad – need asjad häirisid mind palju rohkem kui lihtne ja lapselik sularaha andmine lastega peredele, kui sinna on juurde kirjutatud vajaduspõhine element. Selgelt on kirjas kulu riigile, kulu maksumaksjale. Aga peidetud struktuursed valed iseenda ees lähevad ühiskonnale kallimaks. Nad ei ole eelarves must valgel kirjas, aga nendest tekkivad probleemid kuhjuvad.

Kui ma saaks üksi teha koalitsioonileppeid, teeks ma neid oluliselt teistmoodi.

Küsis Vilja Kiisler

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. April 2014, 18:00
Otsi:

Ava täpsem otsing