Eesti on suutnud vähema rahaga rohkem saavutada

Kui eelmisel aastal hõlmas USA mitte-tulundus­ühingu Social Progress Imperative sotsiaalse edukuse indeks vaid 50 riiki, siis sel aastal on vaatluse all 132. Kaasatud on kogu endine idablokk ning suurem osa Aafrikast.

Sotsiaalse edukuse indeks (SEI) pakub sisemajanduse kogutoodangu (SKT) kui riikide põhilise võrdlusaluse mõõdiku kõrvale teist võimalust riike võrrelda. Kõige huvitavamaid järeldusi saabki teha sotsiaalse edukuse ja sisemajanduse kogutoodangu numbrite võrdlemisest.

Eesti on oivik. Rikkamates riikides kipub sotsiaalne heaolu suurem olema, kuid majanduskasv ei tähenda automaatselt suurt heaolu. Näiteks on USA Eestist SKP poolest ühe inimese kohta kolm korda rikkam, aga edestab Eestit sotsiaalses edukuses vaid poolteise punkti võrra, olles pingereas alles 16. kohal. Selle rikkuse juures oleks oodanud hulga suuremat sotsiaalset kindlustatust – kohta vähemalt esikümnes. Ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Portugal ning Hispaania on Eestist  SKP poolest ühe inimese kohta palju rikkamad, kuid sotsiaalses edukuses jäävad napilt Eestile alla. Eesti 19. koht sotsiaalse edukuse pingereas näitab, et Eesti on oivik – suutnud suhteliselt vähema rahaga oma inimeste jaoks rohkem saavutada.

Kuigi see on pikka aega tavaks olnud, peaksime tasapisi loobuma SKP kasutamisest eri riikide inimeste elukvaliteedi ja heaolu mõõtmiseks, ning just selleks SEI loodigi. SEI loomise initsiaator oli Harvardi ülikooli äriguru ning omaaegse konkurentsivõime indeksi looja Michael E. ­Porter, keda ajendas veendumus, et sotsiaalset edukust on vaja majanduse edasiseks kasvuks.

Mida sotsiaalselt edukamad on inimesed, seda nutikamalt saab riik edaspidi kasvada. Kahjuks ei saa nii värsketest andmetest järeldada, kas Eesti sai esikahekümnesse õnneliku juhuse tõttu või püsib meie suhteline eduseis ka järgnevatel aastatel.

SEI koosneb kolmest suurest sambast, mis mõõdavad inimeste põhivajaduste rahuldamist, riigi loodud heaolu aluseid ning võimalusi oma sotsiaalset olukorda parandada. Kõik sambad koosnevad omakorda mitmest näitajast, ja sugugi mitte kõik neist ei anna põhjust uhkustada.

Põhivajaduste sammas mõõdab näiteks toidulaua ja eluaseme kvaliteeti, arstiabi kättesaadavust, puhta joogivee olemasolu ning isiklikku ohutust. Ja kuigi võib tunduda, et need on nii elementaarsed vajadused, millest on 21. sajandi ­Euroopas rääkidagi kummaline, skoorib Eesti just selles sambas kolme hulgas tegelikult kõige kehvemini. Eesti tuleb 132 riigi hulgas üldkokkuvõttes 28. kohale.

Ilmselt veab Eesti taseme alla suhteliselt kehv olukord eluasemetega – selle näitajaga on ­Eesti alles 41. kohal maailmas. Kuid eriti kiidelda ei saa ka turvalisusega (29. koht). Kummaliselt madal on Eesti 38. koht puhta vee ja hügieeni pingereas.

Kehv tervis. Kui põhivajadustega peaks Eesti veel hulga tööd tegema, siis teises sambas, mis mõõdab heaolu aluseid, tuleb Eesti maailma arvestuses 10. kohale. Ilmselgelt on Eesti üleüldiselt hea tabeliseisu põhjus just see sammas, mis mõõdab juurdepääsu põhiteadmistele,  info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, tervist ja ökosüsteemide jätkusuutlikkust.

Ilmselt skooriks Eesti heaolu aluste sambas veelgi kõrgemalt, kui eestlaste tervis oleks parem. 132 riigi hulgas on Eesti tervise poolest alles 45. kohal, jäädes alla mitmele hulga vaesemale riigile: Tuneesia, Paraguay, Boliivia, Albaania ning isegi Nigeeria, Nicaragua ja Bangladesh.

Kolmanda samba puhul, mis mõõdab tulevikuvõimalusi, isikuvabadusi ja inimõigusi, on Eestil taas põhjust suhteliselt rahulolev olla. Kokkuvõttes tuleb Eesti 22. kohale. Tõrvatilgaks meepotis on selle samba puhul Eesti vähene tolerants ja eri ühiskonnagruppide kehv kaasamine (60. koht). Arvestades, et mõni vaene Aafrika riik, näiteks Libeeria, Namiibia või Svaasimaa, on Eestist sel alal eespool, tõestab, et tolerantsi edendamiseks ei pea rahakott puuga seljas olema.

Kuna Eesti on koos Sloveeniaga ainukesed endised sotsleeri riigid tippkahekümnes, on Eestist avanev sotsiaalse edukuse pilt siiski väga positiivne. Samas on vahe Prantsusmaa, Hispaania ning Tshehhimaaga imeväike, ning – võimalik, et eksikombel –

saavutatud hea koht võib järgmiseks aastaks kadunud olla.  Otseselt viitab indeks otseselt ka aladele, mille kallal saaks valitsused ja ühiskonnaliidrid heaolu kiiremaks edendamiseks edasi töötada: tervis, tolerantsus, eluase.