Võlakirjaturg nagu Lasnamäe korter

Paljud ettevõtted eelistavad kõrge tootlusega võlakirju (high yield), sest pangafinantseerimisele ligipääs on raskendatud. Samuti ei pääse ligi kvaliteetsetele võlakirjadele. „Kui puudub nelja suurima reitinguagentuuri poolt antud reiting, siis kõik need ettevõtted kuuluvad kõrge riskiga võlakirjade kategooriasse,“ selgitas Tammemäe. Lisaks said paljud ettevõtete väljaostud teoks tänu võlakirjaturgudele, sest kui pangad muutusid konservatiivseks, siis olid võlakirjainvestorid valmis finantseeringut pakkuma.

Tammemäe sõnul Eestis võlakirjaturg praktiliselt puudub: „Meil võlakirjadega valdavalt ei kaubelda, vaid hoitakse lunastamiseni ning need käivad käest kätte, mitte börsi kaudu.“ Tema sõnul oli esimene Eesti Väärtpaberikeskuses registreeritud võlakiri 1993. aastal välja antud Eesti Vabariigi poolt. 1990ndate keskel emiteerisid võlakirju peamiselt Hüvitisfond ja Eesti riik.

Teine periood oli 2000ndate lõpus, kus olid võlakirjaturul aktiivsed pangad. „Tol ajal oli seis teistsugune, kus hoiustest ei tulnud laenamiseks piisavalt raha ning emapangad palusid pankadel kohapealt lisaraha kaasata,“ selgitas Tammemäe. Seejärel tulid kiirlaenuandjad, millega küll liiga hästi ei läinud. Täna on võlakirjade mahud Eesti turul taas üles liikumas, kuid intressid püsivad kõrged.

Teisest pensionisambast rääkides lausus Tammemäe, et fondides on üle 1,7 miljardi euro ning statistika kohaselt on 26% varadest Eestisse investeeritud, kuid väärtpaberites on vaid 9% ning ülejäänu hoiustes.

Rääkides võlakirjade sobivusest ettevõtetele, selgitas Tammemäe, et võlakiri on hea kasvukapitalina, mis pole otseselt alternatiiv pangalaenu jaoks, vaid sobib omakapitali kaasamiseks ning uute turgude hõivamise rahastamiseks. „Eestis võiks kvaliteetne ettevõte emiteerida võlakirju intressimääraga 2-4% ning mahuga vähemalt 5 miljonit eurot, kui emissioon on suunatud ka pensionifondidele, siis isegi pigem 10 miljonit eurot,“ võttis Tammemäe võimalused kokku.