Erilisus kasumist olulisem

12. aprill 2014, 07:22

Londonis elava ja töötava pesudisaineri Kriss Sooniku (30) loodut kannab meelelahutus- ja äritipp. Aasta-aastalt kasvanud pisiäri sihib USA ja Aasia turgu ning tahab välja murda nišibrändist.

2009. aasta alguses lahkus Kriss Soonik Londoni mainekast pesufirmast Agent Provocaetur, kus töötas turunduse peal. Südi neiu asutas oma firma, et enda loominguga kaugele jõuda. Just siis oli majanduskriis haripunktis. „Keegi ei uskunud, et töölt ära tulin. Arvati, et mind vallandati. Keegi pole ju nii hull, et oma sooja koha sellisel ajal ära annaks,“ muigab Soonik tagantjärele.

Tol aastal müüs ta umbes 100 eksklusiivset komplekti. Viis aastat hiljem loodab ta selle numbri kasvatada 10 000-ni aastas. Tema tooteid müüakse isegi Saudi-Araabias. Peamised plaanid on seotud aga USA ja Aasiaga.

Sooniku loomingut on kandunud Hollywoodi tuntud näod, ärieliidi hulka kuuluvatest klientidest rääkimata.  Noor naine ise aga glamuuri ja suuri rahanumbreid taga ei aja, tema jaoks on oluline, et ta looming paljusid kõnetaks. Kontoriks on Sooniku enda kodu teine korrus. Aasta eest polnud tal ühtegi alluvat, viimaks võttis appi assistendi ja müügijuhi.

Äripäev kohtus Soonikuga aprilli alguses Londonis Sohos.

Kes ei teaks kujundit ajalehepoisist miljonäriks. Kuidas sai lihtsast Eesti tüdrukust rahvusvaheliselt tunnustatud pesudisainer?

Täpselt kümme aastat tagasi, 20aastasena tegin esimese pesukollektsiooni. Alustasin muidugi Eestis ja täiesti hobikorras. Endal oli lõbus, samas oli mul alati plaanis, et hakkan oma tooteid müüma. Lõpetasin Estonian Business Schooli bakalaureuse võõrkeeltes ja ärikorralduses. Seejärel tulin Londonisse moekooli, et magistriõppes turundust õppida. See oli aastal 2005, ma ei tulnud selle teadmisega, et tulen ja siia jäängi. Kaheksa ja pool aastat – endalegi šokk, et nii pikk aeg, see on läinud väga kiiresti.

Lõpetasite  kooli ja töötasite  Londonis tuntud pesufirmas. Kuidas ikkagi oma firma loomiseni jõudsite?

Tegin enne korraliku taustatööd – lugesin artikleid, kaardistasin poed. Kui 2009. aasta alguses alustasin, siis oli mul juba ka selge arusaam, kes on konkurendid. Võtsin ise poodidega ühendust, et tahan tulla ja näidata oma kollektsiooni. Aga ega tuttavatest keegi uskunud, et töölt ära tulin, arvati, et mind vallandati. Keegi pole ju nii hull, et oma sooja koha sellisel ajal ära annaks.

Masu tõttu panid paljud butiigid end kinni, kes alles jäid, nende jaoks tundusime värske õhuna. Mõelda – tuleb keegi sellisel kohutaval ajal, kus teised brändid tõmbasid oma huvitava poole ja keskendusid müügiartiklitele, mis oli kindla peale minek. Ja siis meie, veidi hullumeelsed, kes katsetavad erinevate värvide ja stiiliga.

Vaid andest teatavasti ei piisa. Kust saite rahastuse, et moeäris kanda kinnitada?

See tuli puhtalt oma säästudest. See on kogu aeg olnud omafinantseeringu peal. Tänase päevani pole investeeringuid väljast sisse võtnud. Ärimudel oli ja on selles, et ma ei tooda asju valmis ega looda, et keegi ostab need ära. Kõigepealt saan tellimused, siis panen asjad tootmisse. Tänaseni on sama, süsteem toimub. Meie suund on väikeseeria, individuaalõmblusi ei tee. Klientideks on poeketid, kes siis meie loomingu sisse ostavad.

Arvestades praegust positsiooni, kasv tuli ilmselt kiiresti?

Tellimused olid alguses väga väikesed, aga õnneks julgeti meiega riskiga. Võtsin osa ühest suurest pesumessist ning sain palju kontakte. Näiteks luksuspesuäri Coco de Mer – kui oma loomingu sinna müüki saime, siis avanesid uksed ka rahvusvaheliselt.

Nad ostavad vaid kvaliteetset kaupa. Kui saime nende heakskiidu, hakkasid ka teised meiega proovima. Siiski peab ütlema, et meil on tänaseni nišibrändi maik juures. Poed vahel isegi ostavad meie kollektsiooni peibutuspardiks, et müüa oma tavalist kaupa. Tahavad oma klientidele näidata, et näe, on ka midagi uut ja põnevat müügil. Sellised poeketid võivad meilt võtta ka vaid ühe hooaja kollektsiooni. Rohkem me neist ei kuulegi. Mul pole peibutuspardiks olemise vastu midagi, kuid peab siiski ka kommertspoolt sisse tooma ja laienema.

Laienema – mõtlete masstoodangu peale üleminekut?

Masstoodangu peale meie ei lähe! Valikuvõimalus on näiteks mõne suurema ketiga koostööd teha ja tootevalikut laiendada. Järgmisel aastal tahaks sisse tuua ka igapäevasemad tooted, mis samas ikkagi kvaliteetsed. Hind võiks olla madalam. Kontrastina ka veel luksuslikumad tooted. Hind ei ole ainuke põhjus, mis ostetakse, turgu on paljudele toodetele.

Sooniku pesubrändi võib kohata 16 riigis. Mis on kõige olulisemad  ja huvitavamad turud?

Praegu on parim turg Jaapan, seal on meil kokku 13 butiiki, see on minu jaoks väga südamelähedane projekt, tean, et sinna sobime. Aga USA turule sisenemine on olnud lihtsam, kuna pole keelebarjääri. Jaapanis tahaks küll suhelda, saad ka poodide kontaktid, kuid nad ei mõista inglise keelt. Olin märtsi alguses Tokyos. Käisin ringi, tõlk oli kõrval. Alguses tõlgiti, vahepeal läks käest ja kohalikud ettevõtjad rääkisid omavahel. Kui pildistamiseni jõudsime, sain jälle aru (Sooniku paneb seik muigama – toim.). USAs oleme ühes butiigiketis ning paaris väikeses poes. Seal on ka väike e-buum, Inglismaal on see ära vajunud. Aga eks kõikide poodidega on kõvasti tööd. Uusi brände tuleb peale, pead end meeles hoidma.

Ütlete, et Jaapan on parim turg. Kas ka Aasia üleüldisemalt, kavatsete laieneda?

Hongkong ja Hiina on kogu aeg silmapiiril. Viimase puhul veidi kardan, seal on palju kopeerimist. Samas, kes tahavad kopeerida, teevad selle niisamagi ära. Tihtipeale ei muudetagi midagi, lihtsalt tehakse koopia. Muidugi ka halvast materjalist. Meid on kopeeritud Ameerikas ning Jaapanis. USA kohta saime teada ühe pesublogija kaudu, kes seda märkas ja info Twitterisse üles pani, ta kirjutas, et see on ju koopia, nii need asjad ei käi. Võtsime ühendust ja võeti maha. Kohtusse pöördumist pole kaalunud, oleme ju nii pisikesed, et juriidilise poole peale läheks nii palju. Tavaliselt piisab, kui saadad e-maili ja ähvardad kohtuasjaga.

On ka hullemaid juhtumeid, mis läinudki juriidilisteks vaidlusteks. Hongkongis üks pesubutiik tegi New Yorgi poe üks-ühele maha. Alates poe sisustusest, jätkates koduleheküljega. Nad müüsid samu brände, kuidas nad nii rumalad olid, et arvasid, et see välja ei tule?

Kokku on teie tooted müügil 40 butiigis üle maailma. Kas ühel päeval tahaks avada ka oma butiigi?

Hetkel on eesmärgiks saada mõnda heasse Londoni kaubamajja sisse. Näiteks Selfridges (Inglismaa üks suuremaid ja vanemaid kaubakette - toim). Aga peame oma aja ära ootama, aga nad teavad väga hästi, kes me oleme. Butiigiomanikuks pole ma kunagi tahtnud saada. Näen, kui raske see on. Austan neid, kes selle tee ette võtavad. Kui kunagi ka teha oma butiik, siis London pole parim variant. See on super koht end ära kaardistamaks, kuid vaadates turgude potentsiaali – Aasia ja Ameerika.

Lugesin ühest artiklist, et moemekades presenteeritavad komplektid õmmeldakse kokku Tallinnas Koplis ühes pisikeses õmbluskojas. Tõesti, Koplis? Ja kui suured Teie kollektsioonid üldse on?

Jah, seda teeb üks firma alltöövõtu korras. Siiani töötab see väga hästi ning oleme kvaliteediga rahul. Nad elavad meie tegemistele väga kaasa, on osa sellest.

Aastas on kaks kollektsiooni pluss hooajatu klassikaline, mis on alati olemas. Klassikaline – 20 mudelit, iga hooaeg – 20 mudelit. Keskeltläbi 40 mudelit korraga olemas. Mitu tükki: alanud aastal üritaks 10 000 kanti, 2013. oli 4000. Aga see number on kogu aeg kasvanud, näiteks 2009. aastal oli vaid 100.

Parim – tõsi, ka odavaim – reklaam on ikka kandjad ise. Kes tuntud nimedest on teie pitspesu valinud?

USA lauljatar Miley Cyrus on ilmselt kõige tuntum, samuti Hollywoodi näitlejatar Mischa Barton. Briti telenäol ja näitlejal Kelly Brook’il on pesu seljas piltidel, mis ilmusid ühes 2014. aasta kalendris.  Ning käputäis, kelle nimesid ei saa konfidentsiaalsuslepingute pärast öelda.

Ka poed ütlevad nimesid, mida ei tohi edasi öelda. Veel hullem versioon – poed ei ütle isegi meile. Tullakse sosistatakse: üks väga, väga kuulus inimene just ostis sinu asja, aga ma ei saa öelda, kes.

Pesupoolega on ka see, et seda kantakse peidetuna riiete all. Ütleme nii: punasel vaibal seda ikkagi ei näe.

Räägite oma firmast kogu aeg mitmuses – meie tegime. Tegelikult olite ju pikka aega iseenda ainus töötaja?

Jah, see oli nii eelmise aastani. Tegin kõike ise – polnud investoreid, kes ootavad tulemusi, mul on alati olnud võimalus katsetada. Aga viis aastat paneb kõik uude valgusesse. Kuidas järgmised viis aastat?  Tahad teha rohkem, paremini ja suuremalt. Selles faasis oli vaja lisatööjõudu.  Eestist on mul umbes aasta aega abiks olnud ema. Tema vastutab tootmise eest Eestis. Siinpool võtsin esimese assistendi mullu oktoobris. Lisaks talle on nüüd abiks inimene müügivaldkonnas.

Olete tegutsenud pikalt üksi ja tooted on eksklusiivsed. Kasuminumbrid pole ilmselt väga suured?

Kasv on olenenud sellest, palju raha sisse tuleb. Olen võtnud suhteliselt kaalutletud riske. Siiani on kõik hästi välja tulnud. Suuri rahasid pole sisse pumbanud, kõik on orgaaniline. Kalkulatsioonid on tagasihoidlikud. Marketing sõltuvalt sellest, kui hästi eelmine hooaeg läks. Eelmistel aastal oli käive 110 000 (firma Kinoos Invest käive oli 2012. aastal 87 000 eurot - toim). Pole ka ime, kuni oktoobrini tegin seda siit üksi.

Aga tean seda, mis on potentsiaal, olen ka praeguse üle väga uhke. Ma ei tee seda kõike selleks, et raha teenida. Pigem selleks, et kes meile toodavad ja meid aitavad, nemadki saaks hästi ära elada. Lisaks sellele, et meie tooted paneks inimesi end hästi tundma.

Kasum oli eelmisel aastal umbes 5000 euro (2012. aastal 8300 eurot).

Räägite laienemisest. Kas pikemas perspektiivis võiksite kaaluda ka üleriiete turule minekut?

Ma olen tegelikult täiesti avatud kõigele, vaatan, kuidas kogu see suund areneb. Oleme niigi üleriiete ja aluspesu vaheline bränd. Praegu tahame laieneda ujumisriiete poole. Mulle tegelikult meeldib, et oleme kahe vahel, see teebki meid eriliseks. Puhtalt naisteriides, seal on käive ja maht hoopis suurem. Aga oleks meil selline isikupära? Seal on konkurents ülitihe, ilma suure investeeringuta sinna sisse minna ei tasu. Teisalt – ka tavalisi rinnahoidjaid ja aluspükse tehakse nii palju. Tahame oma vahepealse mina alles hoida.

Eestis räägitakse palju, kuidas talendid lahkuvad. Kas kavatsete end lõplikult Londoniga siduda?

Samamoodi olen täiesti avatud, vaatab, kuidas kõik areneb. Ma pole kunagi arvanudki, et Eestist lõplikult ära kolin. Käin seal väga tihti, side on alati olemas.

TASUB TEADA: vaid Eestis müügil kõik komplektid

Kriss Soonik on keskendunud pitspesule. Pluusid, sukahoidjad, hommikumantlid, püksikud, need on vaid mõned näited.

Tooteid müüakse 16. riigis: Eesti, Suurbritannia, USA, Jaapan, Holland, Belgia, Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Rootsi, Soome, Lõuna-Aafrika, Saudi-Araabia, Austraalia, Šveits, Prantsusmaa.

Vaid Eestis, Tallinnas Solarise keskuses asuvas poes Ulakas Kaunitar on müügil nii klassikaline kollektsioon kui värskeim kollektsioon ehk kokku 40 komplekti.

Näited hinnaklassist:

Prantsuse pitsist stringid – 54 eurot

Püksid, mis valmistatud mustast pitsist – 175 eurot

Musta värvi sametine kuldsete lateksdetailidega rüü taskute ja vööga – 145 eurot

Tänavu tähistab tema firma viiendat sünnipäeva, sel puhul on mitmed kuud pühendatud eri linnadele (seal toimuvad üritused klientidele ja pressile): veebruar New York, aprill Tokyo, juuli Pariis, oktoober Tallinn, november London.

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. April 2014, 14:21
Otsi:

Ava täpsem otsing