Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Laussanktsioone Vene võim kardab, aga sinna on veel aega

15. aprill 2014, 00:00

Ukrainas toimuva tõttu on küsimuseks Lääne sanktsioonide tegelik mõju Venemaa agressiivse käitumise muutmisele. Erinevalt üldpoliitiliste deklaratsioonide maailmast on sõjalis-tehnilised heidutusabinõud ja eriti just majanduslikud sammud palju suurema tähendusega nii Venemaale kui ka nende sammude astujaile.

Kaitseabinõude puhul on näha, et NATO on end taasleidnud ja isegi astunud samme, et näidata oma kohalolu ohutsoonis olevates Ida-­Euroopa riikides, sealhulgas Baltimaades. ­NATO samme veab selgelt ühenduse liider USA koos mõne Vahe-Euroopa ja Läänemere piirkonna riigiga, kellel on Venemaa asjus pisut parem tunnetus kui mõnel Lääne-Euroopa võtmemaal. Sündmuste edasise eskaleerumise korral nii Ukrainas kui ka mujal võib eeldada, et NATO rakendab vastuseks veelgi tugevamaid kaitseabinõusid. ­Majandustegevuses on aga Läänes märgata oluliselt suuremat lahknevust erinevate huvide ja üldise häälestatuse mõttes.

Sanktsioone Venemaa suhtes on juba rakendatud. Esimesena peatati mitu koostööprojekti nii kaitse- ja teaduskoostöö kui ka välispoliitilisel tasandil. Seda tehti Euroopa ja USA suhtelises üksmeeles. Ilmselgelt on Venemaa oma aktsioone kavandades sellega aga arvestanud, sest olles oluline mängija rahvusvahelisel areenil, on temaga mingis vormis vajaliku koostöö jätkamine erinevate teravate rahvusvaheliste probleemide lahendamiseks niikuinii vaid aja küsimus.

Järgmise taseme sanktsioonid. Teise taseme sanktsioonideks on muutunud Krimmi annekteerimisega seotud või sealt edasi ka president Vladimir Putini lähikonda kuuluvate isikute ja mõne asjasse segatud institutsiooni vastu suunatud sanktsioonid, mille mõju on juba suurem. Õigem oleks küll öelda, et poliitikute vastu suunatud sanktsioonidel ei ole erilist mõju ning need kutsuvad Venemaal esile vaid õlakehituse või muige. Seda enam, et nende rakendamisele eelnenud pikk diskussioon jättis sanktsioneeritavatele piisavalt aega oma varaga midagi ette võtta.

Iseasi on mõne Putini lähiringi kuuluva ärimehe suhtes rakendatud piirangud, mis on esile kutsunud teatud kahju nende äridele.

Samas ilmnesid juba esimesed erinevused ELi ja Põhja-Ameerika vahel. Kui USA astus resoluutsemaid samme suurema ja olulisema ringi Vene ärimeeste ja nende firmade vastu ning tegelikult veelgi suurendas uute sanktsioonide kiire rakendamise võimalusi USA õigussüsteemi eri­pärast tuleneva nn executive decision’i mehhanismi kaudu, mis enam ei vaja pikka ja keerulist protseduuri sanktsioonide vajaduse korral rakendamiseks, siis EL käitub teisiti. Erinevalt USAst peavad sanktsioonid Euroopa silmis nende vaidlustamisel kohtus ka õiguslikult pidama. Tulemuseks on oluliselt kitsam sanktsioonide ja nende sihtisikute ring ning selle igakordseks laiendamiseks vajadus uue aeglase protseduuri rakendamise järele.

Veelgi mõjusamaks on osutunud osa USA-keskseid finantsvaldkonna samme: Venemaa rahvusvaheliste reitingute alandamine ning rahvusvaheliste kaardimaksesüsteemide rakendatud piirangud mõne eelkirjeldatud isiku kontrollitavale Vene pangale.

Veel pikema toime ja suurema kaaluga on aga kaudsed mõjud, mis väljenduvad kapitali järsult kiirenenud väljavoolus Venemaalt ning investorikindluse järsust langusest tulenevate investeerimisotsuste tegematajätmises. Lisaks veel Euroopa Vene energiakandjatest sõltuvuse vähendamise programmi väljatöötamisele asumine ja võimalik käivitamine, mis on perspektiivis üks valusama mõjuga asju Venemaa jaoks üldse.

Samas on teatud osa välismaale paigutatud Vene rahast sanktsioonide hirmus tõepoolest repatrieerumas kodumaale ja otsimas seal rakendust, mis osaliselt kompenseerib investeeringute kokkutõmbumist.

Riikide huvi mõjutab. Venemaa jätkab Ukrainas kriisi eskaleerimist. Läänes räägitakse juba kolmanda sanktsioonide laine võimalusest. See tähendaks suuremat ringi sanktsioneeritavaid isikuid ja – mis eriti mõjukas – Vene firmasid, eelkõige riigifirmasid. Samuti võivad kõne alla tulla laiemad finantsvaldkonnas rakendatavad abinõud.

Põhimõtteliselt saaks USA neid rakendada rahanduse ja välissuhete riigisekretäride otsusega, kuid EL alles arutab, kas sellised sanktsioonid on võimalikud. On selge, et Saksamaa, aga ka mitme teise ELi riigi sõltuvus Venemaast kui energiatarnijast ning ahvatlevast eksporditurust tingib suure ettevaatlikkuse.

Samuti kardetakse Euroopas rohkem Venemaa vastusamme, mis tooks majanduslikku kahju hulgale Euroopa firmadele.

Samas on Venemaa enda sõltuvus Euroopa turust nii suur, et aplombiga välja hüütud vastusamme Lääne, eelkõige Euroopa partnerfirmade vastu veel ei astuta, kuigi ähvardatakse seda teha. Seega käib teatud mõttes närvide mäng, mille tulemust mõjutab aeg ja Venemaa enda riski­kalkulatsioonid.

Tundub, et viimased on teatud maani juba tehtud ning Venemaa eeldab, et Euroopa ei taha minna kaasa järgmise taseme reaalselt mõjusate sanktsioonidega. Nendeks oleksid rangemad ja laiemat ringi hõlmavad finantssanktsioonid, samuti meetmed, mis nõuaksid Lääne firmadel lõpetada koostööprojektid Venemaaga. Sealt edasi oleks oodata kaubandussõja tunnustega laussanktsioone, mida polegi ju seni laual olnud.

Laussanktsioonid pole välistatud. Kui aga ­Venemaa jätkab Krimmi stsenaariumiga Ida- ja Lõuna-Ukrainas, pole laussanktsioonideni jõudmine välistatud. See oleks aga ka Venemaale liig, mistõttu võib eeldada, et pigem jäädakse tegevuses Ukrainas piiri peale tasakaalu hoidma. Seda enam, et praegu on Putini režiim saavutanud oma peamised eesmärgid.

Krimm on annekteeritud ja Vene riigi poliitiline sisekliima olemasoleva võimukonstruktsiooni tugevdamiseks kujundatud. Ukrainas on omandatud de facto mõjuvõim, sest kogu sealse kriisi diplomaatilise ja ka praktilise lahendamise korraldus eeldab Venemaa otsustavat rolli ja ­sõna maksvust.

Teised naaberriigid on ära hirmutatud, Venemaa on oma arusaamist mööda andnud õppetunni, et tema huvidega tuleb arvestada. Emotsionaalse tunnetuse tasemel on Läänele kätte makstud väidetavate alanduste ja senise ­Venemaa arvates temaga mittepiisava arvestamise eest. Ainult otsene Venemaa sõjaline invasioon võiks seda pilti Venemaa jaoks rikkuda.

Kuidas ka edasi ei lähe, siis Eesti, nagu teistegi Venemaa naaberriikide majandus, saab teatud tagasilöögi. Mitte niivõrd poliitilistel põhjustel, vaid ka kaudsemate mõjude tõttu eelkõige investorite ja finantseerijate kogukonna poolt. Me lihtsalt oleme taas sattunud 1990. aastate alguspoolest tuttavasse hinnangulisse “ohutsooni”.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. April 2014, 19:03
Otsi:

Ava täpsem otsing