Eurovalimiste kampaaniate eelarved enne valimisi letti

Äripäeva hinnangul töötab kampaania­eelarve suuruse varjamine ühemõtteliselt parteide endi kahjuks, mis on tuleva-aastasi riigikogu valimis silmas pidades kahtlemata ebamõistlik.

Raske on tõsiselt võtta korruptantidega võitlejaid, kes ise oma rahaasjadest avalikult rääkimast keelduvad ja leiutavad põhjendusi seda mitte teha. IRLile tasub siinkohal meelde tuletada, et kes teistele korruptsiooni nina peale tahab hõõruda, peab ise laitmatu olema, rahaasjades iseäranis.

Kohalike valimiste staari Eerik-Niiles ­Krossi “Võib-olla reklaamiagentuuridele ei sobigi see” (st kampaaniasumma avalikustamine) mõjub abitult ja kunstlikult. Sama erakonnaga liitunud Anvar Samost ei oleks ajakirjanikuna kindlasti öelnud: “Ka konkurendid loevad Äripäeva. See pole info, mida jagama hakata.”

Mitu põhjust. Loomulikult on kampaaniaeelarve olemas kõigil parteidel. Teistmoodi ei saaks kampaaniat üldse planeeridagi – seda enam, et reklaampinnad broneeritakse ja ­ostetakse aegsasti ette.

Sellel, et eelarvest rääkida ei taheta, võib olla mitu põhjust. Esiteks ei soovita konkurentidele reklaamikulude suurusest aimu anda, nagu viitas Kross.

Ettevõtlusmaailmas olekski see tõesti ­tõsiseltvõetav argument, ent poliitilise ja ärilise reaalsuse vahele ei saa võrdusmärki panna. Poliitikuks pürgija suhtes kehtivad avalikkuses suuremad nõudmised.

Teine võimalus on, et erakonnad tasuvad osa kulude eest mustalt. Ette välja öeldud summa puhul on oht, et pärast ei hakka rehkendus klappima ja mustalt makstu ujub pinnale.

Kolmas võimalus on see, et eelarve läheb tõesti plaanitust suuremaks – aga kui see tõesti juhtub, siis kindlasti mitte suurusjärkude võrra. Planeeritud eelarve on võimalik avalikustada igal juhul.

Valijale kasulik info. Miks tuleks kampaania planeeritavad kulud avalikustada juba valimiste eel?

Esiteks, praegused eurovalimised osutuvad suuresti tuleva-aastaste riigikogu valimiste eelmänguks. Kes nüüd rahaasju kiivalt varjab, kahjustab oma kevadist stardipositsiooni. On lühinägelik arvata, et hämamine kampaaniakulude teemal valijale märkamata jääb.

Teiseks, see info on valijale kasulik valimisotsuse langetamisel. Kampaaniale kulunud summa avalikustamisega pärast valimisi pole valijal – vähemasti kohe – midagi peale hakata, sest tal puudub vahetu tagasiside võimalus mõttetult laristanut korrale kutsuda.

Kolmandaks: mismoodi saata Euroopasse või Toompeale tegelasi, kes ei tea või ei ­tahagi teada, kui palju nad uue töökoha saamiseks kulutavad või kulutada plaanivad? ­Arvutamis- ja planeerimispuudulikke ei ­oodata kummalgi pool.

Europarlamendi valimiste kaudu jagatavad töökohad on Eesti palgataset arvestades niivõrd kõrge palgaga, et avalikkusele peab teada olema nendele valituks osutumise hind.

Praeguse seisuga on planeeritud eelarvesumma avaldanud üksnes sotsiaaldemokraadid ning kampaania maksumuse eeldatava suurusjärgu avaldas Konservatiivne Rahvaerakond. Keskerakond ja Eestimaa Rohelised jätsid Äripäeva küsimusele vastamata, IRL ajas häma, Reformierakond keeldus arvudest rääkimast. Jätke meelde.